Intressidega manipuleerimine ei lahenda probleeme majanduses

USA tööministeerium teatas augusti alguses, et töötuse määr hüppas juulis 4,3 protsendini. Töötuse määra kasvutempo on selline, mis kipub olema vahetult enne majandussurutist – seda indikaatorit tuntakse kui Sahmi reeglit. Sahmi reegel tekitas aktsiaturgudel paanika, mis sai päevade möödudes hoogu juurde, sest Ida-Aasia majandusandmed olid samuti kehvad.

Paljud valitsust soosivad ökonomistid ja poliitikud ütlevad, et töötuse määra kasv ja sellega kaasnenud hirm Wall Streetil ei viita majanduslanguse tulekule. Samas on ka neid, kes on selgelt mures.

Tootmise suurenemisel suudeti aina rohkem katta ka inimese koheseid baasvajadusi, mis võimaldas tootmisse rohkem ressursse investeerida. See võimaldas omakorda tulevikus rohkem tarbida. Majandused kasvasid, tsivilisatsioonid arenesid ja ajaeelistus vähenes. Järgmine suurem kiirendus toimus 1800ndate alguses tööstusrevolutsiooniga. Arengud energiasektoris muutsid tootmise märkimisväärselt efektiivsemaks. Tulemuseks on arenenud maailm, milles praegu elame. Oluline on aru saada, et ajaeelistuse langus ei olnud inimtsivilisatsiooni arengu sümptom, vaid tsivilisatsiooni tekke üheks peamiseks aluspõhjuseks.

Intressimäärad on hinnad, mis tulenevad kõige rohkem ühiskonna ajaeelistusest. See on preemia, mida tuleb maksta tulevikus teenitava raha praeguse kasutamise eest. Sisuliselt kogu inimajaloo vältel on intressid väga hästi peegeldanud ajaeelistuse langust. Seda kuni hetkeni, mil valitsused hakkasid kunstlikult intressimäärasid manipuleerima.

Keskpangandus ning raha politiseerimine tekitasid olukorra, kus rahamassi ja laenuturu krediidipakkumise kaudu on hakatud intressimäärasid kontrollima. Laenuraha kasv surub intressimäärad (raha hinna) alla ja vastupidi.

Esiteks annavad kunstlikult madalad intressimäärad tootjatele sõnumi, et ressursse on tootmiseks rohkem saadaval kui tegelikult, mis omakorda tekitab buumi-krahhi tsükleid. Lisaks sellele motiveerib see inimesi rohkem tarbima kui nad seda muidu teeks, sest säästmine ja investeerimine ei ole madalate intresside tõttu enam nii tulus.

See tähendab, et kunstlik intressimäärade kontrollimine pöörab tagasi enam kui 10 000 aastat kestnud progressi, kus inimesed õppisid tegutsema ettenägelikult ning lähtusid tootmises väärtuse loomisest, mitte lühiajalisest rahulolust. Valitsuse kehtestatud kunstlikult madalad intressimäärad toovad kaasa liigtarbimise ja majandusliku kaose. Just see on poliitika, mida Krugman ja Warren tahavad uuesti näha.

Kui meie majandus kunagi terveks saab, siis peavad intressimäärad hakkama peegeldama inimeste tegelikke ajaeelistusi. Nii nagu ka teiste turuhindade puhul, ei saa intressimäärad turul olla stabiilsed, sest reaalsus ei ole alati stabiilne. Kui me tahame, et pidevad majandussurutised ning masstarbimine lõppeks, peame lõpetama inimeste kuulamise, kes praegusest süsteemist kasu saavad. Me peame naasma õiglaste intressimäärade juurde, mis on tuhandete aastate vältel juglustanud ja koordineerinud tootmist parema tuleviku nimel.