Urmas Vaino testib: kui kuningas on surnud, siis elagu kuningas!

Minu lapsepõlv möödus Mustamäel, paneelikas. Kohe meie maja kõrval oli ka üks ”meremeeste maja”, mille ees seisid mossed, zapakad, šigullid, aga mis veel vingem: välismaa autod. Ja viimaste seas oli minu jaoks üks silmatorkav ja ülioluline erand – Defender. Täpse mudelinimega pigem vist Series III, aga et selleks hetkeks oli Defender juba väljas, siis sobis see nimi kasutamiseks hästi. Auto, mis oli ilus ja kole korraga, mis oli sama kandiline kui vene autod, aga mille kandilisus oli samas nii võimas, konkreetne, loogiline, elegantne. Auto, mille otsa sai aastakümnete eest pimedas salaja ronida!

Loodan, et hea lugeja annab selle pika ja emotsionaalse eelloo andeks! Aga ilma selle selgituseta ei saa järgnevat lugeda, selle infota jätmine ei olnuks lihtsalt aus.

See, et Defenderiga on selleks korraks ühelpool, oli selge juba mõnda aega enne seda, kui 2016. aastal auto tootmine lõpetati. 1983. aastast peale oli auto välimus küll muutunud, aga vähem kui maailm tema ümber. Üks viimaseid olulisemaid uuendusi Defenderi juures toimus 2007. aastal, kui legend pidi leppima 2,4-liitrise ja 4-silindrilise mootoriga, mis oli juba aastaid õppinud häält tegema Ford Transiti jõuallikana. Eksterjööri mõjutas see samm ka, et mootor oma pessa ära mahuks tuli pressida kapotikaanele veel üks kõrgendus. Kõike seda tehti selleks, et natukenegi kontrollida kütusekulu ja kuidagigi vastata liiklusohutuse nendele nõuetele, mis püüavad leevendada inimesel tekkivaid probleeme, kui toimub kokkupõrge autoga. Selliselt, veidralt kortsus ninaga, selle auto teekond lõppeski. Maailm ei vajanud enam lihtsat autot, mille remontimisega sai parimatel päevadel hakkama ka kuninganna Elizabeth II ise, nagu räägib legend.

Aga legend elas ja 2019 aasta sügisel jõudsid vaatajate ette pildid Frankfurdi autonäituselt, kus näituse ühe olulisema peategelasena esitleti uut lähenemist traditsioonilisele arusaamisele. Uus Defender meenutas vana ja samas ei meenutanud teda üldse. Auto, mille disainerid ja tootjad said hakkama sellega, mis Twitteril ja Facebookil võttis aega üle kümne aasta, maailm löödi kaheks, teineteisega leppimatuks leeriks. Ühed olid veendunud, et toime on pandud jube mobiilsusmõrv, kireroim, mille häbituse määr on sisult sama kui Evalt Aadamale sebitud puuvili. Ja teises pingis rahvas, kes leidis, et lõpuks ometi on midagi, mida saaks valida G-klassi Mersu, Jeep Wrangleri või Toyota Land Cruiseri asemele. Sest see varasem versioon, see oli ju zootehnikute auto, millega sai vedada heinu ja lambaid, mitte aga lapsi kooli või toidukotte koju. Ja mis seal salata, esimese hooga oli õigus mõlemal leeril. Sest jah, kuningas on surnud, aga samas, nagu nõuab inglise traditsioon – elagu kuningas!

Uue Defenderi kõige suurem väärtus peitub minu meelest tema kabiinis. Sa istud ja leiad kindlasti kiiresti sobiva asendi. Kaks esimest ja üliolulist asja auto juures – ukse sulgumise heli ja istmesse kohanemise aeg, on suurepäraselt paigas. Ja kogu see sisu ei ütle mulle kordagi, et oo poiss, sa oled maksnud selle sõiduki eest tonne sada! Ei, see kõik, mida silma haarab, on stiilne, isegi praktiline ja tagasihoidlik.