Kontsernile kontserni nägu

Puidu varumise ja müügiga alustanud Sylvester panustas kogu oma 12 eksisteerimisaasta jooksul väga palju metsavarumisse. Eriti aktiivne metsavarumisfirmade asutamise aasta oli 1998, kui loodi 11 metsavarumisfirmat.

Sylvesteri mahamüümise hetkel 2002. aasta lõpus kuulus Sylvesteri metsavarumisdivisjoni Eestis 22 ettevõtet ning Lätis tegutses 5 ettevõtet. Metsavarumisfirmade aastane koguvõimsus oli ligi 2,4 miljonit m3 saepalki ja paberipuud.

Eesti oli metsavarumisfirmadega hästi kaetud, oma varumisfirmat ei olnud Sylvesteril vaid Raplamaal, Saaremaal ja Läänemaal (Läänemaal oli osakond). AS Põlva Sylvester oli metsavarumisfirmadest ainus, millel oli ka oma puidutsehh, kus valmistati mööblit.

Kunagise Puidulaadimise ASi juhataja Sven Ivanovi sõnul on ta eraettevõtja olnud veidi enam kui 20 aastat. „Sylvester oli omal ajal ühe minu tollase ettevõtte klient ja mõne aja möödudes otsustasime asutada ühise firma,“ räägib Ivanov põgusalt 1997. aastal moodustatud sadamateenuseid osutava Puidulaadimise ASi saamisloost. Ivanov ostis Puidulaadimise ASi 2003. aasta talvel ehk paar kuud pärast Sylvesteri kontserni müüki Stora Ensolt tagasi ja ettevõtte uueks ärinimeks sai AS PL Trans. 2006. aastal loovutas Ivanov ettevõtte kontrollpaki Sylvesteri endisele tegevdirektorile Urmas Nimmerfeldtile. PL Transi ainuomanik on praegu Nimemrfeldti firma OÜ Crevi Investeeringud.

Valmis börsile minema

Umbes aasta jagu enne, kui Sylvesteri müük Stora Ensole üldse päevakorda kerkis, asuti korrastama gruppi kuuluvate ettevõtete struktuuri. Selleks oli mitu ajendit, üheks olulisemaks valmistada kontsern ette võimalikuks börsile minekuks. Kiiresti arenev Sylvester vajas käimasolevate ja uute tootmisprojektide rahastamiseks täiendavat kapitali.

„Börsile mineku mõte oli absoluutselt tõsine,“ kinnitab kunagise Sylvesteri finantsjuht Kuno Liblik. „Börsi jaoks oli vaja läbipaistvat struktuuri, et see oleks investoritele arusaadav. Börsile mineku eesmärk oli saada investeeringuteks raha. Muidugi oli meil ka mõte osa oma aktsiatest börsi kaudu ära müüa ja raha enda tarbeks välja võtta.“

„Sylvesteri firmade koondamine algas ideest teha kontsernile nägu ja tegu,“ ütleb kunagise metsavaruja ja Kunda sadama puiduterminali haldaja ASi Virupuu juhataja Kalmer Visnapuu. „Enne seda oli juriidiline vorm grupi ettevõtete vahel segane – eraisikute osalused tütarfirmades olid erinevad ja osa osalusi kattusid. Oli vaja teha nii, et tütarettevõtete senistel omanikel oleksid vaid Sylvesteri aktsiad.“

Visnapuu lisab, et kuna tütarfirmade juhid olid samal ajal ka ettevõtjad ning harjunud iseseisvalt toimetama, oli vaja mõjutada nende mõtlemist ühes suunas. „Et kontsern – see on jõud. Et kõik tööstus-, varumis- ja logistikafirmad tegutseksid kui kontsern,“ rõhutab ta.

Kunagise aktsiaseltsi ja nüüdse osaühingu Karo Mets juhataja Runo Ruubeli sõnul oli Sylvesteri grupi struktuuri vaja korrastada selleks, et vältida antagonismi metsafirmade ja puidutööstusfirmade vahel. „Aeg oli jõudnud sinnamaani, et kasumit tootsid valdavalt saeveskid ja kuna metsafirmade kasumid kukkusid kohutava kiirusega, tekkis oht, et varumisfirmad pole varsti enam jätkusuutlikud,“ seletab Ruubel. „Et kõik võitleksid ühise ürituse nimel, üritati teha nii, et sul ei ole mitte sinu oma metsafirma, vaid et sa oled üks osa suurest Sylvesterist. Et kui kasum tekib, siis tekib see Sylvesterisse, ja kui sa oled seal osanik, saad sellest kasumist osa.“