Kust leida raha arstidele?

Teine ressurss süsteemi seest oleks haiglavõrgu haiglate reform. Aastaid on arutletud, kas on vaja piirkondlikke aktiivravihaiglaid, kus järjest suurem osa arste gastrolleerivad. Kuid tegudeni jõutud ei ole. Iga loobumine ja kärpimine on muidugi valus. Tõhusam võiks aga olla haige transportimine suuremasse linna või ravikeskusse, kus on parem diagnostika ja kokkuvõttes lootus kiiremale paranemisele. Kohapeal võiks aga perearstikeskusest kasvada Soome-laadne tervisekeskus, kus aeg-ajalt saab tellida eriarsti nõustamist. See eeldab muidugi esmatasandisse investeerimist, sest seegi on ju hetkel vähemalt arstide piisavuse osas kriisis.

Raha juurde leidmiseks oleks vaja tuulutada tervishoiukorralduse sambaid laiemalt. Näiteks võiks kaaluda tervisekindlustuse II ja III samba loomist, kus panustamine on osaliselt personaalne ja vabatahtlikum. Näha on, et senine maksubaas ja solidaarsuse põhimõte ei vea lõputult välja. Samas teenuse tarbijaid ehk vanemaid inimesi, tuleb aasta-aastalt juurde.

Ja miks mitte suunata teatud osa tubaka- ja alkoholiaktsiisist tervishoiukorraldusse. Need harjumused tekitavad uusi haigeid, kelle tervisekulud maksavad kinni kõik maksumaksjad. Kütuseaktsiis ju ometi läheb, vähemalt osaliselt, teede-ehitusse.

Ravikindlustus on tundlik teema igas riigis, kuid igas riigis on see ju ka toimima saadud nii hästi kui võimalik. Poleks paha uurida nagu 20 aastat tagasi süsteemi luues, mida on valida ja kes midagi head on loonud. Äkki on kogemustest midagi kasulikku õppida, kui endal mõtted otsas. Tahet on muidugi vaja.