Suitsetaja maksku suuremat sotsiaalmaksu!

Siiamaani ongi selleteemaline arutelu laadaks kätte läinud: igaühel on midagi öelda, ja mida vähem öelda on, seda kõvemini seda tehakse. Ja tõsi on tõesti, et tervisekäitumise ja maksusüsteemi omavahelisse sõltuvusse seadmise vastuargumente on väga palju. Maailmas ei leidu süsteemi, mida eeskujuks võtta. Aga miks me ei võiks esimesed olla, Skype on meelest läinud või? Teiseks, suitsetamine ja joomine on aktsiiside kaudu juba niigi maksustatud. Ainult liigsöömine ei ole, ja kui Marek Strandberg tahtis rasedatele (millegipärast ainult neile) magusamaksu kehtesteda, siis vilistati ta välja. Eks ta natuke naljakalt välja kukkus, aga last ei oleks siiski maksnud kohe koos pesuveega välja visata. Kolmandaks, fanaatilise või tippsportlase eluviis ei pruukivat sugugi tervislikum olla kui teleka ees krõpse vohmiva koduperenaise või igaõhtuse õllelibistaja oma. See kisub küll juba demagoogia poole. Ekstreem- ja tippsportlased kindlustavad ennast ju niigi kallimalt kui nn tavainimesed.

Harvem on ette toodud seda, et tervisekäitumise ja maksusüsteemi sõltuvus suurendaks korruptsiooniohtu. Üleüldse, see kõik on raskesti kontrollitav. Kui sa sööd enamasti rämpsu, aga geenid on head ja suuremad tervisehädad ei kimbuta, siis on ju kerge perearstile hambasse puhuda, kuidas sa õhtuti viiekilomeetrise ringi jooksed ja igal vabal hetkel basseinis kroolid. Kuidas tema seda kontrollida saab. Lõpuks, kõik on individaalne, iga suitsetaja ei sure ju kopsuvähki, oleme ju näinud seitsmekümneseid suitsumehi, kel jalg tatsub ja silm särab, kuigi köha vahepeal ehk segab.

Sellele on vastu väita, et arstide otsused on ka praegu teatud määral subjektiivsed. Elukutselised haiged selle pärast mitme arsti juures käivadki, et lõpuks endale see diagnoos valida, mis endale ka meeldib. Tõsine tohterdamine on aga eelkõige kahe inimese, arsti ja patsiendi vaheline koostöö, mille edu sõltub peamiselt sellest, kas tõbine ise terveks saada tahab või mitte. Nii et suitsetamise ja ülekaalu kirjapanemine tervisekaardile, mille põhjal suurem sotsiaalmaks, täpsemini suurem ravikindlustusmaks kaela väänatakse, ei erine põhimõtteliselt näiteks puude määramise protseduurist. Eeldame ikka, et arst on spetsialist, mitte korruptant.