Jürgen Ligi vajab tõlki?

Kui inimesed tõlgendavad ministri väljaöeldut moel, mida minister ei soovi, on nad rumalad. Nii leidis Jürgen Ligi tänasel valitsuse pressikonverentsil. Eile jagas ta avalikkusele kommentaare Reformierakonna rahastamisskandaali kohta ja neid kajastati nii, nagu tema ei soovinud. Ligi sõnul „ülehindas“ ta taas publikut.

Sellist üleolevat – kuulajad on rumalad – retoorikat on minister ka varem kasutanud. Näiteks võlglasriikide abistamise teemat selgitades või tänavu kevadel, kui Äripäev Ligi spontaanse vastuse lehe küsimustele õpetajate palga kohta ära trükkis. Ka see pahandas teda. Sestap küsis minister eile solvunult, kas ta peaks ehk vähem avatud olema.

Keegi ei ole Ligile ette heitnud, et ta on liiga kättesaadav, liiga avatud. Mind üllatab, et minister solvub, kui tema ajakirjanikule öeldud sõnad pälvivad tähelepanu ja jõuavad lehte, tekitavad diskussiooni. Solvumine, kui peab oma sõnade kohta aru andma.

Emotsionaalsus on tegelikult hea, see lisab inimesele ja teemadele värve, teeb need huvitavaks. Emotsionaalsus tõmbab kaasa, aitäh selle eest. Samas tuleb arvestada, et kui sõnum on reljeefne ja torkiv kas sisult või vormilt, pälvib see tähelepanu, sellest hakatakse rääkima. Samas ei ole alati kõik sellega nõus ega näe asju vaid ühtmoodi.

Oluline pole see, mida ma mõtlesin või tahtsin, vaid, mida ütlesin või tegin. Demagoogiline rünnak kuulaja piha, kes olevat ise rumal, et aru ei saanud, ei tee ütlejat targemaks ega vii sõnumit kohale. Kes tahab oma nägemust juurutada, saab seda teha veenmisega.