Kas ei võiks meie kodakondsuspoliitika – lisaks sellele, et ta on kooskõlas rahvusvaheliste normidega – olla paremas vastavuses ühiskonna tegelike vajaduste ja väljakutsetega, küsib sotsioloog Juhan Kivirähk.
Kas või sel viisil, nagu on pannud ette õiguskantsler Indrek Teder, et anda Eesti kodakondsus ka mittekodanike Eestis sündinud lastele. Või pisut enamgi: lihtsustades ka eakate inimeste võimalust Eesti kodakondsust saada. Kui lapsed ja noored saavad haridussüsteemi toel eesti keele selgeks niikuinii, siis vanemaealiste inimeste puhul tuleks väärtustada juba ainuüksi soovi Eesti kodakondsust saada, nõudmata selleks tingimata riigikeele eksami sooritamist. Sest selles soovis väljendub ju selge kavatsus identifitseerida end eelkõige Eesti riigiga.
Täna ei anna seitsme protsendi elanikkonna Eesti kodakondsusest eemalhoidmine meile midagi peale negatiivse rahvusvahelise tähelepanu. Eesti võiks ja peaks tegema kodakondsuspoliitikas järeleandmisi nii, et see mõjuks riigipoolse suuremeelsusena, mitte ei paistaks välja häda sunnil (või välise surve all) tehtud lahendusena.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Pikemalt loe tänasest Äripäevast.
Seotud lood
Enamik ettevõtte seminaripäevi ei muuda tegelikult midagi. Päev saab tehtud, slaidid vaadatud, kuid otsused jäävad tegemata ja ideed hajuvad igapäevamürasse. Just sellest probleemist on lähtunud ka
Hedon SPA & Hotel, kus seminarikeskkonna loomisel on keskendutud mitte pelgalt ruumile, vaid sellele, kuidas inimesed päriselt mõtlevad, otsustavad ja koostööd teevad.