Vaeguste ravi algab õigest diagnoosist

Võlakirjaintressid on rekordkõrgustes ja rahaturgudel valitseb segadus. Euroopa riigipeade poliitiline kapital on ammendumas, aga olukord ei paista veel parenevat. Leidub kirjamehi, kes süüdistavad kõikides Euroopa hädades turumajandust ning kuulutavad kapitalismi hukku. Kõige tõsisemad probleemid painavad hetkel Lõuna-Euroopat. Just Lõuna-Euroopa näitel on ilmne, et majandussurutises pole süüdi mitte vaba turg, vaid vastutustundetu eelarvepoliitika, jäik tööturg, liigne riiklik sekkumine ja ülereguleerimine.

Enim on kõneainet pakkunud võlakriisis siplevate riikide äärmiselt lõtv eelarvepoliitika. Isegi majandusliku õitsengu aegadel elati võlgu. Tasub meenutada, et sarnaseid nõudmisi kostis ka Eestis – soov kõik ühe korraga valmis ehitada tulevaste laekumiste arvelt. Ka praegu leitakse, et kui mingi objekt on poliitiline prioriteet, siis pole raha allikas ja finantseerimismudel oluline. Tegelikult peaks olema vastupidi – kui miski on prioriteet, siis tuleb selle rahastamine tagada riigieelarvest enne teisi, vähemolulisi projekte. Veel ohtlikum on aga riigikogu kõnetoolist lendu lastud sotsiaaldemokraatide mantra, mille kohaselt „sotside soov on raha kulutada, valitsuse asi on see raha leida“.

Ametühingute roll Vana Maailma tööturul on kasvanud liiga suureks. Paljudes Euroopa riikides on ametühingud muutunud progressi, avatuse ja paindlikkuse vastasteks. Ettevõtete ja riikide pankrotistumine tundub olevat nendele väiksem mure, kui ühinguliikmete luksuslikest hüvedest loobumine. 14 kuupalka aastas, lisatasu arvuti kasutamise eest ja 50 aastaselt pensionile suundumine on kreekaliku ummiktee värvikamad näited. Tsunftihuvide ja suletuse kaitsmine ning tööturu jäikus vähendab eurooplaste konkurentsivõimet tervikuna, sest tegelikult ei võistle me niivõrd omavahel kuivõrd ellujäämises nimel globaalses toiduahelas.