ÄP: vajame rohkem Bermaneid ja Pante

Eksport on viimase kahe aasta jooksul meile peamiselt vaid rõõmusõnumeid toonud. Mahud on läinud ülesmäge ja kui tormid euro ümber peaks vaibuma, ootavad eksportöörid ka järgmiselt aastalt mõistlikke kasvunumbreid. Eestis on välja kujunenud aga olukord, kus sada suurimat eksportööri n-ö toovad koju poole ekspordikäibest. ja suurem osa nendest mahtudest tuleb välismaalastele kuuluvatelt eksportööridelt.

Viimasel asjaolul on ühest küljest palju plusse. Välismaiste emafirmade kaudu jõuavad siia kapitalismis tegutsemise kogemused ja oskusteave. Rahvusvaheliselt tuntud kaubamärk annab võimalikele partneritele eestlastega ärisuhte loomiseks kindlust. Tänu laiemale suhetevõrgustikule on lihtsam laiast ilmast ka kliente leida. Teisest küljest on aga välisinvestorite taktikepi järgi talitamisel miinused ja riskid. Esiteks juhitakse neid ettevõtteid kuskilt kaugelt tsentraalselt ning kohalikul juhil on üldiselt vähem võimu. Inimesed suurkorporatsiooni kohalikus harus ei ole iial avalikkuse poole näoga nii, nagu seda on kohalik ettevõtja, kes on reeglina avalikkuses tuntum ja ka kättesaadavam.

Peale anonüümsuse on väliskapital ka tundlikum ja liikuvam kui kohalikud investeeringud. Näiteks kui tööjõukulud – meie siiani oluline konkurentsiargument – peaksid kasvama hakkama, võib välismaalane oma siinse tegevuse kiirelt kokku tõmmata. Olgu tegu igapäevaste otsuste või tegevuse lõpetamisega – välisettevõtja langetab otsuseid vaid numbritest lähtuvalt. Eesti ettevõtjal on aga peale ettevõtte juhtimise ka suurem sotsiaalne vastutus ja eeldatavasti tahe kohaliku ühiskonna ülesehitamisel ja arendamisel kaasa rääkida. Seetõttu kaalub ta kärpe- või tegevuse lõpetamisotsust tehes mitu korda kauem.