Raul Kotov: gaasivõrgu müük ei too konkurentsi

Ka torule juurdepääs on vaba juba aastast 2003 nii Eesti kui Euroopa regulatsiooni kohaselt ja isegi investeeritud on korralikult. Eesti Gaas sõlmis 1999. aastal riigiga lepingu, kus meile pandi kohustus arendada võrku selliselt, et suudaksime transportida ööpäevas 4 mln m³ gaasi. Tegelikult oleme tänaseks valmis ehitanud võrgu, mille võimsus on 11 mln m³ ööpäevas – seega teinud kokkulepitust oluliselt rohkemgi.

Eestis on Euroopa odavaim gaasVõrdlesime ka hetkel kehtivaid lõpphindu gaasitarbijatele. Näiteks kodutarbija, kes kasutab gaasi kütteks, maksab praegu kuupmeetri eest Eestis 0.44 eurot, Lätis 0.48 eurot, Leedus 0.53 eurot, Soomes 0.87 eurot ja Saksamaal 0.93 eurot. Vastupidiselt emotsionaalseile hüüatustele gaasihinna teemal on meil selgelt odavaim gaas lõpptarbijale.On üks kriitikute väide, mida vaidlustada ei saa – gaas tuleb meile tõesti ainult Venemaalt, see pole aga seotud torustike omandiga vaid eelkõige sellega, et turg Eestis on väike ja uute tegijate siiameelitamiseks väheatraktiivne. Sama kinnitab ka 2011. aasta mais Eleringi poolt konsultatsioonifirmalt Pöyry tellitud uuring „Gaasituru liberaliseerimine Eestis“ mis eelmisel nädalal avalikustati. Pöyry töös on juttu ka omandi lahutamisest gaasisektoris, kuid sellele soovitatakse läheneda tasakaalukalt, alustades sõltumatust ülekandesüsteemi operaatorist (ITO-st) ja edasi liikuda koos turu arenguga. Sealhulgas soovitatakse näiteks minna põlevkivi baasil elektritootmiselt üle kombineeritud tsükliga gaasiturbiinidele.ITO-mudel kasulik kõigileMeie hinnangul on selline lähenemisviis mõistlik, sest ITO-mudelit kasutades saab riik otseselt osaleda ülekandevõrgu arengu suunamisel. Ettevõtte äriplaan ning investeerimisplaanid oleksid Konkurentsiameti kontrolli all ning Eesti Gaasi kui omaniku mõju oleks minimaalne. Sel viisil osalemine annaks riigile koos teiste aktsionäridega ka parema pildi, millised on turu vajadused, võimalused ning kitsaskohad. Lisaks jääb ka ITO variandi valimisel võimalikuks torustike müük.Täna valminud Maagaasiseaduse muutmise seaduseeelnõus aga planeeritakse, et Eesti Gaas peab torustikud müüma hiljemalt aastaks 2015, mis kõiki  protseduurinõudeid arvestades tähendab, et ostja tuleb leida hiljemalt jaanuariks 2014. Tõenäoliselt eelistab riik, et torustike ostja oleks pärit Euroopa Liidust, millega aga kaasneb probleem sest tururegulatsioon mida Eestis kasutatakse ei järgi eruroopa parimaid praktikaid ja vajab seega muutmist. Sarnane probleem ei ole ainult gaasiettevõtluses, vaid ka teiste taristute omanikel. Seepärast ongi vaja ITO-mudeliga kaasnevat lisaaega, et leida lahendused ja üksmeel taristute omanike, riigi ja konkurentsiameti vahel. Vastasel korral on oht sattuda õiguslikesse vaidlustesse nii nagu Leedus täna.

Kuidas hoolida tarbijast?Paradoks on selles, et kui Euroopa Liidu algne plaan omandi lahutamise direktiivi tehes oli tuua kasu tarbijatele, siis praktika on näidanud hoopis vastupidist. Põhilises, mis tarbijat huvitab – see on hind – toimub liikumine soovitule vastassuunas ehk hinnad muutusega hoopis tõusevad. Juhul, kui Eesti soovib hinnatõusu minimiseerida, on olulisimaks teguriks gaasi kasutamise suurendamine. See aga ei saa toimuda sama järsult kui otsus Eesti Gaas ära lõhkuda. Pöyry töös on olulisemad gaasituru suurendamise võimalused ka toodud. Eesti Gaasi hinnangul oleks lisaks vaja veel toetada väikeste kombielektrijaamade rajamist korteriühistute ja ettevõtete poolt, muutes nii kaugküttepiirkondade regulatsiooni kui lihtsustades väikejaamade ühendamist elektrivõrguga. Kindlasti on oluline muuta energeetika arengukava aastani 2020, moel kus gaasi osatähtsus kasvab ja piirangud gaasile kaotatakse. Tegelikult on ju kõik see oluline kirjas ka Pöyry uuringus ja jääb üle ainult loota et Pöyry ettepanekutega arvestatakse komplekselt ning võetakse kuulda ka tänase kompetentsikeskuse Eesti Gaasi ettepanekuid nii gaasituru arendamise kui 3-nda Maagaasidirektiivi juurutamise osas.