Õppetund: pätid pankadest eemale

Kaimanisaarte äriühingul oli investeerimisfond, kes oleks saanud kõnealuse panga aktsionäriks. Sellel värskelt asutatud fondil oli omakorda üksainus osakuomanik - Liechtensteini elukindlustusandja. Kaimanisaared ning Liechtenstein on mõlemad jurisdiktsioonid, mis on tuntud erinevate maksu- ja kontrollstruktuuride võimaldamise poolest. Liechtensteini seadused on väga selgelt suunatud konfidentsiaalsuse hoidmisele. Pärast intensiivseid kõnelusi kolleegidega Liechtensteini finantsjärelevalvest tunnistas elukindlustusandja, et ka tema ei ole Eesti krediidiasutusse tehtava investeeringu lõppomanik. Selleks on tema klient, elukindlustuspoliisi omanik. Elukindlustuspoliisi taga on omakorda müriaad äriühinguid, keda väidetavalt kontrollib üks Slovakkia kodanik. Sestap pühkisime laua paberitest puhtaks ja soovitasime tollel Ida-Euroopa investoril meile endast märku anda, oma tulude allikaist peensusteni kirjutada ning plaanitava investeeringu oluliselt lihtsamaks ümber korraldada. Ootamatult kaotas aga Slovakkia kodanik asja vastu huvi sootuks ja asi jäi katki.

Finantssektori seadustes on nõuded, mille kohaselt pankade ja teiste finantsvahendajate suuremad omanikud ning juhid peavad olema ausad, heade teadmiste ning piisavate kogemustega ja võimelised kapitali kaasama. Need nõuded on üldised, jättes finantsjärelevalvele üsna palju otsustusruumi hinnata, kes isikutest on panga omanikeks sobivad ja kes mitte. Kui mõni isik nõuetele ei vasta, siis Finantsinspektsioon teeb omalt poolt kõik võimaliku, et see isik ei saa finantsvahendajat juhtida või omada. Kuid kas finantsjärelevalveasutuse lai otsustusõigus tähendab ärimeeste ahistamist või suisa ohtu kasvada omavoliks?

Finantsinspektsiooni tegevus on raamistatud seadusega, meie otsused allutatud halduskohtu kontrollile. Isikute sobivuse hindamise kohta on kohtud andnud finantsjärelevalvele mitmeid kasulikke suuniseid, samuti on Euroopa Liidu tasemel kehtestatud hindamiseks vastav juhend. Sobivusmenetluses tuleb Finantsinspektsioonil kaaluda ühelt poolt üksikisiku vabadust tegeleda äriga ning valida elukutset ja teiselt poolt meie kõigi õigust stabiilsele finantskeskkonnale ning meie hoiuste säilimisele. Selge, et me inimese südametunnistust ei näe ega suuda tõekindlalt tulevikku suunata. Samas meil  põhjust isiku varasemaid meile teadaolevaid tegusid ja tavasid eirata ning hindamata jätta ka ei ole. Siin ei piisa kui hindamisel lähtuda maksiimist „kui ei ole kuriteos süüdi tunnistatud, siis on süütu ja automaatselt panga omanikuks sobiv.“ Finantssektori usaldusmäära õrnus seab seaduse jõul finantsvahendajate juhtide ja omanike sobivuse lati oluliselt kõrgemale. Arvestades Leedu hiljutisi kibedaid kogemusi ei kavatse me kedagi üle lati aidata või latti madalamaks lasta, vaid jätkuvalt kindlakäeliselt hoolitseme, et  Eesti finantsvahendajaid kontrolliksid ja juhiksid selleks sobivad isikud.