Korruptsiooni uurimine nihkub üha enam erasektorisse

Riik sekkubOn selge, et riigi poolt kehtestatavad regulatsioonid ja turu kaitse peab käima kaasas majanduse arenguga. Eesti riik on seda teinud ning pöörab üha suuremat tähelepanu avaliku sektori korruptsiooni kõrval ka erasektorile. Kui näiteks valitsuse korruptsioonivastane strateegia „Aus riik” aastateks 2004-2007 keskendus peamiselt avaliku sektori korruptsioonile, siis strateegia aastateks 2008-2012 keskendub esmajärjekorras juba korruptsiooni vältimisele era- ja mittetulundussektoris. Nii nähakse strateegias ette näiteks meetmed konkurentsikuritegude ennetamiseks ja avastamiseks, mille tulemusena on viimastel aastatel tõstetud Konkurentsiameti ja prokuratuuri uurimissuutlikkust kartellikuritegude menetlemise osas. Alates aastast 2009 on valitsuse poolt tunnistatud politsei ja prokuratuuri ühiseks prioriteediks võitlus kõigi raskemate majanduskuritegudega. Muuseas, näiteks ka Hong-Kongi sõltumatu korruptsioonivastase komisjoni (ICAC) enamus menetlusi on täna seotud erasektori, mitte enam avaliku sektori korruptsioonijuhtumitega.

Korruptsiooniohtude teadvustamine ja ennetamineSiiski oleks vale arvata, et ainult riik läbi karistusõiguse suudaks tagada piisavalt usaldusväärse majanduskeskkonna. Veelgi olulisem on erasektori enda käitumine ja väärtushinnangud, mille esimese sammuna on ettevõtte jaoks oluline teadvustada erasektori korruptsiooniga seotud ohte ning püüda tuvastada võimalikke riskivaldkondi oma organisatsioonis.

Erasektori korruptsiooni otseseks mõõdetavaks ohuks ettevõttele on muidugi võimalik karistus, mis näiteks konkurentsialaste süütegude puhul võib ulatuda kuni 10%-ni ettevõtte käibest. Samavõrd olulised on aga ka puhtalt majanduslikud ohud, nagu näiteks kulude suurenemine (tooteid ja teenuseid ostetakse sisse kallimalt, kuna lepingud ei ole sõlmitud lähtuvalt ettevõtte parimatest huvidest), maine langus (kliendid, investorid ja partnerid kaotavad usalduse) ning mitmesugused tegevuspiirangud ja keelud (näiteks piirang osaleda riigihangetel).Riskidest ülevaate omamine ning nende igakülgne teadvustamine on eelduseks nende maandamiseks vajalike meetmete väljatöötamisel ning rakendamisel. Süsteemne korruptsioonivastane programm (või eriprogrammid näiteks konkurentsireeglite järgimise või ärisaladuse kaitse osas) aitab ettevõtte tegevust korraldada viisil, kus toimingud on maksimaalselt läbipaistvad ning iga töötaja teab, milline on tema roll selles süsteemis. Näiteks tasub rõhku panna tegevusjuhiste väljatöötamisele kõrge korruptsiooniriskiga olukordades nagu kingituste vastuvõtmine ja tegemine, huvide konflikt ja suhtlemine ametiisikutega.

Korruptsioonivastaste programmide juurutamisele peaks kaasa aitama ka Justiitsministeeriumis ettevalmistatavad seadusemuudatused, mis seovad äriühingu karistusõigusliku vastutuse tema juhtide hoolsuskohustusega. Nii on juriidilisel isikul (oma juhtorganite ja juhtivtöötajate kaudu) vaja tagada, et tema huvides tegutsemiseks pädevuse saanud isikud ei paneks toime süütegusid. Juriidilise isiku vastutust aitavadki ära hoida tõhusalt kasutusele võetud süüteo ennetamise meetmed. Rahvusvaheline kogemus tunneb riskihindamist, eetikakoodekseid koos rakendusmehhanismiga, käitumisjuhiseid, rikkumiste avastamise ja rikkumisest teada andjate („vilepuhujate“) kaitse meetmeid jne.

Juriidilisel isikul on võimalik valida tema olukorrale sobivad ja efektiivsed vahendid. Kui juriidiline isik on taolisi meetmeid kohaldanud, saab hinnata, kas need on proportsionaalsed (juriidilise isiku suurus, organisatsiooni keerukus, turu suurus ja positsioon turul, risk õiguserikkumistele), tegelikult ja süstemaatiliselt rakendunud ja tõhusad ning seega võimaldavad vältida süütegude toimepanemist juriidilise isiku huvides. Siiski tuleb arvestada, et ainuüksi formaalsetest programmidest ei piisa, kui ettevõtte tegelik ärikultuur sellega kaasa ei tule.