Kriisist kajavad autoritaarsuse jäljed Euroopa Liidus

Kasutan teadlikult autoritarismi totalitarismi asemel, sest kuigi erineti, mindi nii läänes kui ka idas demokraatiale üle paljus sarnaselt. Autoritarismi eelistan ka põhjusel, et selliste režiimide üks olulisi tunnuseid on kõrge korruptsioonitase – kõik on müüdav ja ostetav. Režiimiga koos areneb ka vastav mentaliteet, mis ei lõpe demokraatliku režiimi kehtestamisega ja võib tavana kiirelt üle kanduda teistele koosluses olijatele. Eeskätt sellele osale ametnikkonnast, kes vormistab Euroopa Liidu otsuseid ja jälgib, et tulevased liikmed neid täidaksid.Alahindamata bürokraatia enda kasvu reegleid, seda soodustavat seadusandlust mitme aastakümne jooksul ja paljus kontrollimatuid pankurite mänge niigi raskelt hoomatavas ühend-Euroopas, võib väita, et praegu on Euroopa Liidu majanduselu nõrgimad lülid Kreeka, Portugal ja Hispaania (Itaalia esilekerkimine paistab olevat ajutine), mille autoritaarsete aastakümnete pärandit ja selles peituvat teised riigid alahindasid siis, kui neid riike ELi vastu võeti.

Igasugune liitumine suuremaga ja suure raha saamine tekitab alati ahvatlusi. Pealegi vastastikku – saajate ja andjate hulgas. Ikka ja jälle leidub neid, kes üritavad kohe kõiki teisi üle kavaldada, nagu seda tegid Eesti nõukogude, ent ka röövkapitalismi kogemustega suhkruärikad 2004. aastal. Seotuid kavandatuga oli palju: kaks valitsuskoosseisu vaatasid asja pealt ja ajakirjanduse toel saadeti isegi moosipurgid eurohärrade laudadele, kuid sel korral ei aidanud isegi kohtuskäimine. Ei õnnestunud kohalikel Kaval-Antsudel omamoodi kreeklast teha, ent praegu ei taha ükski ametivõim ahnureid nimega nimetada ja püütakse välja mängida nii, et kogu eesti rahvas on süüdi ja peab maksma. Samamoodi on lood ka mässavate kreeklastega – nagu polekski neid, kes aastakümneid järjekindlalt valeinformatsiooni esitasid ja suurpankadega kokku mängisid. Hea vähemalt seegi, et nüüd üritatakse uutelt liikmesmaadelt nende minevikutaaka õigel ajal kärpida – Brüsselis ei häbeneta juba aastaid öelda, et Bulgaariale-Rumeeniale ja mitmele Balkani riigile on Euroopa suunas edasimineku takistuseks olnud just kõrge korruptsioonitase, ja peetakse loomulikuks oodata riikidelt kaadrimuudatusi. Koguni võimuvahetust, nagu see oli Serbias. Kas vanu olijaid tuleb siis kohelda teisiti?

Ka Euroopa Liidu naabruspoliitika kujunemine on toimunud paljus meelevaldselt ja minevikupärandit arvestamata. ELi jõudmisele Euroopa läänetippu järgnes kohe käik idas – 1987. aasta aprillis avaldas Türgi soovi saada ELi liikmeks, talle sekundeeris kolm kuud hiljem Maroko kuningas. Esimene on igavene ELi kandidaatriik, teisele öeldi kohe eitavalt, ent praeguseks on Maroko ikkagi ELilt välja teeninud “edasijõudnu” staatuse. 1995. aastal tulid Hispaania ja Türgi välja nn Barcelona protsessiga, millega loodi raamid ELi koostööle Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikidega. Vähem teatakse, et 1996. aastal loodi Bulgaaria algatusel Balkani riike hõlmav SouthEast European Cooperative Process, mille tütarorganisatsioonidesse hakkas panustama ka EL. Sestap oli Soome peaminister Paavo Lipponen mees omal kohal, et panna 1997. aastal kokku Põhjadimensioon, vältimaks ELi abiraha vaid lõuna- ja kagusuunalist teelesaatmist. Samal aastal algas nii Euroopa Liidu kui ka NATO – kellele kuulus, kellele kurikuulus – idasuunaline laienemine.

Aastaks 2004 olid kõik mängud nagu mängitud ja EL pidas vajalikuks oma naabruskonda täpsustada. Nadi kukkus see Euroopa naabruspoliitika välja, sest idanaabrus jäi ebaselgeks ja Lõuna-Kaukaasia riigid Gruusia, Armeenia ja Aserbaidžaan polnud üksnes Euroopast välja arvatud, vaid arvatud  punti koos Egiptuse ja Liibanoniga. Õnneks toetas juba võitnud rooside revolutsiooni ka oranž revolutsioon Ukrainas ja ELil tuli tegelikkust aktsepteerida. Aafrika põhjakalda riikidest arenenumate Armeenia, Aserbaidžaani, Gruusia, Moldova, Ukraina ja Valgevene ühendamine ELi idapartnerluseks (EaP) sai Poola-Rootsi algatusel teoks 2008. aastal enne Venemaa sissetungi Gruusiasse, mis pani paika praegused punased jooned kaartidel. EaP sündis konkurentsis Prantsuse president Sarkozy algatusel samal ajal loodud Vahemereliiduga, kuhu kuuluvad 27 ELi liikmesmaad, Iisrael ja 15 moslemiriiki.

Põhja-Aafrika, Lähis- ja Kesk-Ida gaasi- ja naftavarud ja koloniaalriikides säilinud tõmme endiste asumaade suunas on tegurid, mida tuleb arvestada. Samas ei toonud Barcelona protsessiga vallandunud ELi lõunasuunalised rahavood endaga kaasa loodetud uuenemisprotsesse ja demokraatiat, vaid tähendasid autoritaarsete režiimide kinnistumist. Eurooplastele ja ameeriklastele üllatuseks piisas vaid ühest enesepõletajast protestiks võimulolijate omavoli vastu, kui kogu Põhja-Aafrikas ja Ees-Aasias lahvatas revolutsioonide möll. Jääb vaid loota, et selle tulemused annavad ELile paremad ja ausamad koostööpartnerid. Tuleb karmilt tõdeda – Euroopa Liidu ladvik ei tunne oma naabreid.