Arvamus: toetagem valimistel üksikkandidaate!

Mainekujundajatel on käed-jalad tööd täis, et kehva lastetoaga ajukääbikutele valijate jaoks meelepärane maine ja mulje kujundada. See on nagu rätsepa juurest kostüümi tellimine ja kus on nõudlust, seal on ka pakkumist.

Loomulikult ei üldista ma siinkohal kõiki parlamentääre, kuid mainekujundajad on suutnud muidu päris normaalsetest inimestest kujundada klounaadiga tegelevaid rahvaasemikke, kellele makstakse astronoomiliselt kõrget palka juba ette fiaskodega lõppevate farsside korraldamise eest.

Rahvas tahab tsirkust ja leiba. Gladiaatoriteks maskeerunud riigikogukandidaadid pakuvad meeleldi tsirkust ja leiba, et eesti Tuhkatriinu võiks senisest veelgi rohkem rõõmu tunda töörügamisest (loe: töönarkomaaniast saadavast kaifist), postuumselt saadavast pensionist, olematust mediaanpalgast, rootslaste (loe: Rootsi pankade) nuumamisest ning oma elu ja tervise ohverdamisest väikse riigivõla sildi all.

Glamuurse kuulsusega hea ja aruka inimese mulje jätmine on pingutav töö, mida ei korva ealeski neljakordne viimase kvartali eesti keskmine palk. Miks? Sest valitsemisperioodiks tuleb minetada: inimlikkus, õiglus, empaatia, ausus, hoolivus, altruism, halastus ja veel palju muud.

Riigikogulase töö teebki raskeks see, et kõike eelpool loetletut tuleb teeselda – kes paremini, kes halvemini. On ju tõesti ütlemata raske teeselda raha teenimise asemel rahva teenimist. Pidev ümbermaskeerumine plutokraatia, pseudodemokraatia ja demagoogia kostüümidesse on tõesti raske, sest nii võib iseendaga rollikonflikti sattuda.

Põhiväärtuste igapäevane jalge alla tallamine nõuab pikka eelharjutamist, et elektoraadile jätta vastupidine mulje – mulje sellest, kuidas valijast väga hoolitakse, kuidas nii seadusandlik kui täidesaatev võim teeb valija heaks kõike. Muidugi on neljakordne Eesti keskmine palk sellise töö juures vaid taskuraha ja kuulumine ettevõtete või nõukogude juhatustesse aitab kuidagi ots-otsaga välja tulla.

Suurema palga ja veel suurema pensioni võiks kindlustada neile riigikogulastele, kes avalikult ja avameelselt valijatele tunnistavad, et nad on ajukääbikud, kes lihtsalt parteibossi ja –programmi huvides on olnud sunnitud oma mõistuse, südametunnistuse ja emotsioonid välja lülitama. Siis oleks vähemalt aus sigadus ja tavakodanikul oleks kergem nii mõista kui ka hukka mõista.

Riigikogulase palga teemal on suisa võimatu või pentsik tõsiselt diskuteerida, rääkimata argumenteerimisest. Kuidas peatada toredate ja arukate inimeste moondumist parteifunktsionääriks?

Riigikogu valimised pole enam kaugel – mainekujundajad peaksid juba kiiresti hakkama neide ja noormehi vormima, kes hakkaksid 2011. aasta varakevadel elanikele puru silma ajama – halva mängu juures ikka head nägu tehes, sest spetsialiste, eksperte ja generaliste riigikogusse ning volikogudesse ei oodata. Nad rikuvad ära üldise mõtte- ning töömiljöö. Oodatud on mõlemal tasandil profaanid ja diletandid, kes pika aja peale hakkavad ka ise uskuma, et on spetsialistid ja professionaalid.

Meid on vaevalt miljon. Oodi asemel oleks vaja eleegiat laulda, ühte hoida, armastada, üksteist toetada, üksteisele sõbrakäsi ulatada ning tõsiselt analüüsida tänaste üksikkandidaatide valmisprogrammi. Mina näen siin tunneli lõpus valgust. Ärgem kartkem seda valgust, vaid toetagem üksikkandidaate, kes riskivad hallist massist erineda ning tahavad tõepoolest Eesti rahvast ja maad teenida ning armastada.