Eesti ühiskond ei austa vanavanemaid

Kaks tundmust korraga: rõõm lastelastest ja kurbus ühiskonnas “ebaoluliste” hulka kuulumise pärast. Ühiskonna eelistusi arvestades pole tegemist edutamise, vaid allakäiguga. Vanaisa staatus ühiskonnas pole hinnas – raskusi on töökoha leidmisega, takistused lastelastele pühendumisel.

Kümmekond aastat on jäänud väljateenitud pensionini. Selleks ajaks on paraku pisipõnnidest sirgunud noorukid, kes vanaisa seltsi nii palju enam ei vajagi.Ühiskonnas toimivate reeglite järgi ei paista pisipõnnidel vanavanemate tarmukust ega hellust vaja olevatki.

Veelgi kurioossem – riigieelarvelised kulude vähenemise asemel need kasvavad. Saldo jääb negatiivseks nii emotsionaalsest kui ratsionaalsest küljest vaadates. Näilise rahalise kokkuhoiu asemel kulud ühiskonnas hoopiski kasvavad.

Töövõimetuspensioni ja toimetulekutoetuste saajate arv kasvab, eskaleeruvad väljaminekud tervishoius. Kulutused lasteaiakohtadele, kuritegevuse ohjamisele, haridusele kasvavad samuti. Otseste ja kaudsete kasvavate kulutuste jada, mis kaasneb pensioniea tõusuga, võib jätkata, kuid sel pole mõtet. Niigi peaks selge olema, et oodatud tulemust (riigi kulude vähenemist) sellele ei järgne.

Loodusseadustel põhinevate otsuste ratsionaalsuses ei tasu kahelda, nende lihvimisele on kulunud aastatuhandeid. Vanavanemate staatus ühiskonnas vajaks taastamist, pereväärtused ümber hindamist. Eesti lapsed ei peaks teistest kauem lasteaia seinte vahel viibima.

Üle võlli keeratud pinged ühiskonnas annaksid järele, kui austaksime enam loodusseadusi, kui ühiskonnakorraldust muutuks mõistetavamaks. Mis võiks pisipõnnile vanaisa põlvel kiikumisest või vanaema turvalise põlle taha pugemisest väärtuslikum olla... ehk vaid imetava ema kallistused.