Eesti energiapoliitika vajab läbimõtlemist

Energia säästmine on sisuliselt kõige odavam energiatootmise viis ja meil on kõvastipotentsiaali. Tuleb vaid seada ambitsioonikas eesmärk ning luua mitmetahulised hoovad selle saavutamiseks. See on ka valdkond, kus poliitiline konsensus on kõige lihtsamini saavutav, ent ometigi on just siin tegematajätmised kõige suuremad.Taastuvenergia puhul teame, et meie tegelik potentsiaal ületab tunduvalt taastuvenergiadirektiivis seatud kohustusliku lae. Tasub julgelt välja öelda, et seame lati kõrgemale ning palju see tarbijale maksma hakkab. Ega siis põlevkivienergeetika odavam tule, juhul kui sektori tegelik keskkonnamõju ning tulevikus lisanduv riigiabi elektrihinda ümber arvutada. Taastuvenergiadirektiivis toodud kauplemisvõimalused põhjanaabritega oleks riigile oluliseks  sissetulekuallikaks. Paraku vaadatakse neist kui pidalitõbisest mööda.

Teiseks, minu arvates pole vähemalt riigi tasandil aru saadud miks energiaturge avatakse. Vahetult enne turgude avamist tahavad valitsuspartnerid igati tsementeerida kohalike tegijate positsiooni, kas siis läbi eksklusiivõiguste, riigiabi või teiste konkurentsi piiravate mehhanismide. Sellega välistame kogu positiivse, mida likviidne ja konkurentsile avatud turg pakub. Kõik viimaste aastate Euroopa Komisjoni poolt energiaturgude avamisest tehtud mahukad analüüsid ütlevad ühte, mida avatum on turg, seda läbipaistvam on hind, seda rohkem investeeringuid tehakse ja seda optimaalsemalt ressursid jaotatakse. Iseenesest on absurdne, et mina vasakpoolsena pean Äripäeva veergudel parempoolsele valitsusele meelde tuletama avatud turgude tähtsust.

Kolmandaks pole riik suutnud luua investoritele ettenähtavat ja toetavat raamistikku. Võimuliidus ilmnenud vastuolud näitavad, et riigi pikaajaliste energiapoliitiliste eesmärkide ning nende saavutusviiside osas puuduvad kokkulepped. Kui toimub pidev tõmblemine põlevkivi kaevandamismahtude, mingite energiatootmisviiside eelistamise, toetusmehhanismide või eksklusiivõiguste üle, siis muudab see Eestis energiasektorisse sisenemise riskantseks. Sellest kaotavad nii tarbijad kui ka riik.

Hoolimata aastaid kestnud aruteludest on selge, et Eesti riigil puudub läbimõeldud energiapoliitika. Kuniks selline olukord kestab, on minister Partsil oodata tagasilööke oma valdkonnas ka edaspidi. Tulemuseks on ebamõistlikud investeerimisotsused,  energiasektori potentsiaali kasutamata jätmine, põhjendamatult kallid energiahinnad ja oht varustuskindlusele.