Arvamus: Riik vajab turundajat!

Riigil ja ka kohalikel omavalitsustel puuduvad professionaalsed turundusstrateegiad. Valitsus on seisukohal, et liberaalse majanduse tingimustes riik ei reguleeri turgu, kuid kas pole siiski nii, et XXI sajandil on riiklik turundusplaan riigi ellujäämiseks hädavajalik? Eesti riik on nagu üks suur firma, mis peaks koostama oma turundusplaani ning kaasama selle elluviimiseks ka erasektori, kuid Eestis ja mujal Ida-Euroopas domineerib poliitika turunduse üle.

Tõsi, strateegiaid on kirjutatud, kuid need lebavad vast ministeeriumiametnike lauasahtlites. Erafirmade turundusjuhid räägivad riigiametnikega erinevat keelt. Poliitikud mõtlevad valimisvõidust, riigiametnikud mittekoondamisest, erafirmade omanikud mõtlevad aga, kuidas ellu jääda. Riigi turundusest mõtlevad vähesed. Ometigi võiks ju määratleda riigi tasandil, et Eesti kõige konkurentsikõlbelisemad valdkonnad on näiteks IT, pangandus, logistika, turism ja teadus ning vastavalt sellele eesmärgile luua ka strateegia ja taktika, mida koos ellu viia. Väikese firma juhile jääb aga arusaamatuks, miks poliitikud seda siis ei tee. Kas on tegemist tahte ja poliitilise kokkuleppe puudumisega? Ministrid on küll head demagoogid, kuid elu sellest eriti edasi ei arene. Poliitikute haridus ja haritus ei huvita kedagi. Meie riik ei positsioneeri ennast, me oleme oma globaalses külas põikpäised ja tahame käituda nagu suurriigid.

Paljud eestlased, kes on lõpetanud maailma parimad ülikoolid, ei suuda end võimustruktuuridesse sisse süüa. Eestis ei loe hea diplom, vaid see, kes kellega on malevas koos käidud. Nii ongi, et pronkssõdurit, Tallinna identiteeti, Welcome to Estoniat ja ka Savisaare-Ansipi suhet iseloomustab professionaalse turunduskommunikatsiooni puudumine. Kas ei ole nii, et heaoluriike juhivad koos poliitikutega ka need inimesed, kes on õppinud turundust kõrgemal tasemel kui Tartu Ülikooli keemia- või ajalooteaduskonna lõpetajad 1980. aastatel.