Toetame Siim Kallast

Kallas on laual olevatest kandidaatidest ainsana saanud nuusutada suurte asjade ära tegemise lõhna. Kallase tehtud rahareform oli edukas ja tema järgnev roll keskpanga juhi ja ministritena oluline.

Kallas on käsipidi sees olnud riiki muutvates protsessides, olnud otsene osaline Eesti jaoks väga erilistes aegades. Ükski teine kandidaat ei olnud 1990. aastatel sellise kaliibriga mees/naine kui Kallas tollal.

Jah, eks sealt pärinevad ka tema luukered, millest rääkimine meest senini endast välja viib. On need siis 10 miljoni dollari afäär või Reformierakonna varjatud rahastamine. Veel varasemast, hoiukassade peavalitsuse ajast torkavad meelde jutud surnud inimeste kontodel oleva raha kadumisest.

Vaata, kust otsast tahad – Kallase luukered on presidendikandidaatidest kõige suuremad. Üsna tõenäoline on ka, et Kallasest saaks president, kes erakondade tulevaste rahasahkerdamistele selge hinnangu andmise asemel pöörab pilgu kõrvale. On Kallase teha, et meil ei oleks selles õigus.

Sellegipoolest, pragmaatiliselt on Kallas parim. Eesti jaoks on käsil eksistentsiaalseim kriis Euroopas, milles kaasa rääkimiseks oleks Kallast presidendina vaja. Kallasel on visiooni ja kirge, ta suudab kaasa mõelda ja seda teemat seletada. On kogemust, vintskust, rebase kavalust ja kontakte.

Raudteemees

Mõne jaoks võib Kallas olla liiga nn raudteemees ehk tähtsustab liialt tegelike kommunikatsioonide olulisust infotehnoloogia ja idufirmanduse kõrval, mida tegi senine president Toomas Hendrik Ilves. Äripäeva meelest on aga tegelike kauba- ja reisiühenduste loomine Eestisse või siit läbi lähiaastatel ülimalt tähtis. Siin saab Kallas kaasa aidata.

Kallas oleks ka hea valik suhetes idanaabriga, olles realistlik, kuid mitte ülespuhutult russofoobne. Kallasel on ainest, et Eesti venekeelseid elanikke paremini Eesti riigiga siduda. Igal juhul peaks ta sellele oma tegevuses rõhuma, niisamuti kui endas maha suruma kohati nähtavale tulevat arrogantsi ja olema erinevatele sotsiaalsetele gruppidele võimalikult lähedal.

Võib-olla pole see isegi hea, kui president end parem-vasakskaalal selgelt määratleb, aga meile sümpatiseerivad Kallase liberaalsed põhimõtted. Usume, nagu Kallaski, et kõige keskel on üksikisik oma ettevõtlusega, isikliku vastutusega, oma otsuste ja oma riskidega, kõrbemisega, ebastabiilsusega. Riigiusku on Eestis liigagi palju. Usume siis Kallasesse.