Leedo väited vajavad uurimist

Parvlaevade opereerija väitel on reformierakondlased Remo Holsmer, Kalev Lillo ja Allan Kiil kohtunud Leedoga Saaremaal ja vihjanud, et ettevõtja võiks nende erakonda rahaliselt toetada. Tallinna Sadama nõukogu endine juht Holsmer, kes pärast riigifirma altkäemaksuskandaali nõukogust lahkus, on võtnud Leedo väiteid laimuna ning on valmis minema kohtusse. Lillo pole sellele teemale valgust lisanud ja Kiil on juba varasema altkäemaksu võtmise süüdistuse tõttu vahistatud. Lühidalt: Tallinna Sadama endised tegelased on lühikese ajaga sattunud suur(t)e jama(de) keskmesse.

Uurimiseks puudub alus

Riigiprokuratuur on seisukohal, et praegu ei ole alust kriminaalmenetluse alustamiseks, kuna on tekkinud sõna sõna vastu olukord. Samuti ei ole keegi pöördunud sel teemal õiguskaitseasutusse. Äripäeva toimetuse hinnangul peaks juhtumisse tõsisemalt suhtuma, kuna omavahel vaidlevad suure mõjuvõimuga osapooled. Leedo väited võivad tuua päevavalgele teisigi sarnaseid juhtumeid.

Sarnane olukord oli 2007. aastal Eesti Raudtee nõukogu kunagise liikme Edward Burkhardtiga, kelle sõnul küsis Reformierakond aastaid varem eraomanikelt miljon eurot, lubades toetada vastutasuks raudtee riigistamist. Toona ei võtnud riigiprokuratuur juhtumit kriminaalmenetlusse, kuna ajakirjanduses avaldatud materjalide analüüsi põhjal puudus selleks alus.

Samuti meenub 2012. aasta nn musta raha skandaal, kus olid keskmes Kalev Lillo ja praegune majandusminister Kristen Michal. Lillo eitas seotust skandaaliga. Ta väitis, et suure üllatusena tuli talle seekord Tallinna Sadama juhatuse liikmete altkäemaksuskandaal. Riigifirmas, mille nõukogus Lillo istus. Ettevõttes, mille juhtimist pidi Lillo kontrollima ja nõustama. Riigiprokuratuuril võiks olla korduvate mustrite tekkimisel põhjendatud huvi tõsisemaks uurimiseks.

Kaheldav ausus

Vastuargumendina võib Leedo juhtumile öelda, et parvalaevade opereerija ei ole usaldusväärne ettevõtja, kuna aus mees oleks sellise juhtumi viinud õiguskaitseorganitele siis, kui raha küsiti. Sealt edasi oleks saanud vaadata, kas ja kui põhjalikult vajaks juhtum uurimist.

Ühest küljest on mõistetav, miks Leedo ei teatanud varem sellisest olukorrast. Tema oli toona soodsamas olukorras võimalikeks läbirääkimisteks. Temal oli suurem võim. Olukorras, kus võim on kaldunud teisele poole lauda, võiks Leedo avaldust võtta ka kibestumishüüdena. Paraku ei saa olla kindel, kas seda võtta tõe pähe või mitte. Samas ei tohiks nii tugevat süüdistust jätta tähelepanuta, sest alust kahtlustamiseks on, nagu näitavad varasemad juhtumid.

Kui riigiprokuratuuril puudub praegu alus kriminaalmenetluseks, siis see ei tähenda veel, et juhtum tuleks visata nurka ja jätta unustuse hõlma. Näiteks kaitsepolitsei on tänavu näidanud, et nemad võtavad oma tööd tõsiselt ning vajadusel minnakse asitõendite leidmiseks kahtlusaluste kontoreid ja kodusid puistama. Samasugust indu tahaks toimetus näha ka Leedo juhtumis, kust võib lahvatada erakondade musta raha skandaal.