Royalty-süsteem tagaks riigile suurema tulu

Eilses kaaneloos kirjutasime kahest põlevkivitööstuse tulevikku muserdavast tõsiasjast: keskkonnatasude tõus ja naftahinna langus. Teise peale ei hakka meie hammas mitte ühelgi moel, keskkonnatasude tõusu suurus ja tempo on aga Eesti riigi kokku leppida.Äripäeva hinnangul tasub keskkonnaministeeriumil tõsiselt võtta riigikontrolli seisukohta, mis soovitab praeguse keskkonnatasude kõrval maksustada põlevkiviõli tootmist õli väärtusel, müügihinnal või sellest teenitud tulul põhineva riigi kui maavara omaniku tulu ehk royalty'ga. Sellel ettepanekul on mitu head külge. Esiteks, see võimaldaks riigil saada põlevkivi tootmiselt tulu moel, mis ei kahjusta põlevkivielektri ja põlevkiviõli tootmise konkurentsivõimet. Teiseks, see võimaldaks riigil saada suuremat tulu aegadel, kui sektoril läheb hästi ehk siis, mil nafta hind on kõrgem. Tõenäoliselt ei jää nafta hind nii madalaks, kui ta praegu on.

Erinevalt ettepanekust siduda ressursitasud nafta hinnaga ei ole siin tegemist olukorraga, kus riik võtab põlevkivitööstuse sõltuvuse nafta hinnast enda kanda. Olemasolevad keskkonnatasud jääksid alles, riigikontrolli ettepanek ei näe ette nende vähendamist royalty rakendamise korral. Kui nafta hind on väga madalal, siis royalty't lihtsalt ei maksta – kui aga kõrge, siis saab riik tulu, mida ta praegu ei saa (või saab vaid Eesti Energia dividendide kaudu). Maavara omanikuna seisneb riigi huvi selles, et põlevkivitootjatel ei tõmmata raskel ajal hinge kinni, aga headel aegadel jagavad põlevkivitootjad head tulemust riigiga. Nii tagab ka riik endale võimaluse saada tulu nafta hinna tõusmisel tekkivast lisaväärtusest, mida tal praegu ei ole.

Põlevkivitootjate ja keskkonnaministeeriumi vahel lahvatanud vastuolu on terav ja Eesti põlevkivitööstuse tuleviku seisukohast põhimõtteline. Seetõttu on arusaadav, et keemiatööstuse liit soovib probleemile ühiskonnas laia vastukaja tekitada. Kampaania keerab probleemi selles mõttes küll „üle vindi“, et kindlasti pole keskkonnaministeeriumi eesmärk lõpetada põlevkivitootmine Eestis. Küll aga läheneb ministeerium keskkonnatasudele peamiselt oma vaatevinklist, st käsitleb põlevkivitootmist peamiselt nn keskkonnaprobleemina, mitte niivõrd riigi vaatevinklist kasumliku äritegevusena. Royalty-süsteem võtaks aga ka selle aspekti õnnestunult arvesse.

Keskkonnaministeeriumi enda sõnastuse kohaselt on keskkonnatasude üks eesmärk taastumatu loodusvara kasutamise eest ühiskonnale tulu tasuda, kuid samas pole riik koostöös põlevkivitööstustega suutnud jõuda ühisele ja samas tõendatud arusaamisele, missugused tasud on optimaalsed nii keskkonnamõju kui ka riigi saadava tulu seisukohalt: põlevkivitööstus annab riigi SKPst 3-5% ja panustab riigieelarvesse rohkem kui 250 miljoni euroga. Riigikontroll juhib tähelepanu sellele, et praegused keskkonnatasud ei täida oma ülesannet, st pole suunanud ettevõtjaid loodusvara säästlikumalt kasutama. Kahtlemata on oluline, et keskkond oleks kaitstud, kuid vähemasti samavõrd oluline on küsimus, mismoodi saab riik põlevkivi töötlemise pealt tulu teenida.

Valitsus on seni keeldunud royalty kehtestamise ettepanekut arutamast argumendiga, et see pole kooskõlas Eesti maksusüsteemiga. Maksusüsteemi ei peaks aga mõistma kivinenud väärtusena iseeneses. Põlevkivisektori tormiline areng on kahtlemata mõjuv põhjus kaaluda ka sektori arenguga kooskõlas olevat maksumuudatust.