Juht peab oma keskkonda sedavõrd tundma, et osata otsustamisel eristada müra signaalist

Mare Pork: Põhisõnumiks on see, et arukas on kahelda iseenda ekspertsuses. Ole tähelepanelik, ettevaatlik, pea silmas võimalikku illusoorsust, ja kus vähegi võimalik, kontrolli oma vaistu! Seaduspärasuse nägemine või kujutlemine seal, kus seda pole, on tulemust kahjustav.

Ja kas avastasin midagi uut? Oi, see raamat on ühtaegu täiesti uusi, aga ka igiuusi sõnumeid täis pikitud. Siin on ehmatavaid näiteid eri valdkondade ekspertide – kohtunike, arstide, psühhiaatrite, börsimaaklerite, teadlaste jpt – korduvatest vigadest, mis mõjutavad drastiliselt neist sõltuvaid inimesi. Pole pääsu – meil on vaja aktsepteerida seda, et inimmõistusekene teeb lõputult vigu: taju-, mõtlemis- ja otsustamisvigu. Seda nii isiklike projektsioonide kui ka teaduslike meetodite kaudu maailma ja inimesi vaadeldes.

Just seepärast ongi juhtimisotsuste tegemisel müra äratundmine ja vähendamine nii oluline. Selleks soovitavad raamatu autorid organisatsioonides sisse seada nn müra auditid ja tegeleda otsuste hügieeniga. Kirjeldatakse konkreetseid tehnikaid ja „müksamisi“ (nudges), alates otsustamise reeglite muutmisest kuni asjakohaste algoritmide rakendamise ja otsustajate toetamiseni statistiliste baasmäärade ja muude andmetega.

Mare Pork: Müra on nii valdav, et teda esineb enamikus otsustes. Küsimus on selles, mil määral seda õnnestub arvestada ja enda huvides kasutada. Näiteks ravimiuuringutes on platseebol müra tunnuseid, samas töötab see inimese tervist toetavas suunas.

„Müra“ on muide Kahnemani raamatu „Kiire ja aeglane mõtlemine“ järg, mille sisu võiks kokku võtta nõnda: süsteem 1 = kiire, intuitiivne ja alateadlik mõtlemine; süsteem 2 = kaalutlev, analüütiline, teadvustatud mõtlemine. Mõlemad mõtlemissüsteemid on kasulikud. Intuitsiooni tahetakse ülikoolihariduse ja teadusliku mõtlemise nime all tihti välja harida, kuid see pole mõistlik. Vaist areneb paralleelselt teadusliku mõtlemisega, tihti seda ennetades ja suunates.

Heiti Pakk: Me ei tohiks otsuste kvaliteeti ja otsustamise protsessi hinnata ainult tulemuste põhjal, sest mõnikord naeratab õnn ka halva otsuse korral. Oleme harjunud mõtlema lihtsa skeemi järgi: hea otsus = hea tulemus; halb otsus = halb tulemus. Kusjuures hea tulemus on tavaliselt meie enda teene, halbu seletame väliste põhjustega. Kuna võtame otsuseid vastu muutuvas keskkonnas, milles on palju määramatust (nn objektiivset müra), ei sõltu tulemused siiski ainult meist, neil on vaid oma tõenäosus. Seetõttu esineb ka järgnevaid skeeme: hea otsus = halb tulemus (halb õnn, force majeure) ja halb otsus = hea tulemus (pime juhus, kõva vedamine).

Epideemia-aeg pakkus rohkesti võimalusi võrrelda sama olukorra lahendamiseks tehtud erinevaid otsuseid: sõltumata sellest, kas kehtestati täielik isolatsioon või säilitati liikumisvabadus, toimus viiruse levik üldjoontes sama mustri järgi. Lock-down'id olid kindlasti pikalt ja tuliselt juhtide laual, kuid võib oletada, et tegemist oli ikkagi kallutatud otsustega, milleni viisid hirm ja alateadlik soov otsida tõendeid oma kõhutunde kinnituseks ning ignoreerida sellele vastu rääkivaid andmeid ja seisukohti. See on näide sellest, kuidas „objektiivsele mürale“ (teadmatus viiruse levikust ja mõjust) lisati „kallutatud müra“. Reageeriti mürale, pidades seda signaaliks. Nagu kvaliteedijuhtimise praktikast teada, on sellisel juhul tulemuseks süsteemi suurem ebastabiilsus: kui impulsiivselt sekkuda loomulikku variatiivsusesse, siis selle amplituud suureneb. Oma keskkonda peab sedavõrd tundma, et osata eristada müra signaalist.

Mare Pork: Autorite meelest on mõistlik proovida uurida ja mõõta, teades samas ka järjest paremini teaduslike meetodite mõõtmisvigu! Kus on mõõtmiste piirid? Millal on küllalt? Ja millal on mõõtmine liiga keeruline ja ajaraisk?

Näiteks psühhoanalüütilise terapeudina tean, ja tänaseks on kõik teraapiasuunad sellega nõus, et psühhoteraapia tulemuse määrab olulises osas kontakti kvaliteet terapeudi ja patsiendi vahel, mitte diagnoosi teaduslik täpsus. Tänaseks on kontakti võimalik hinnata ja mõõta tuhandete näitajate järgi. Millisel kujul tekib see igas järgmises kontaktis, on veelgi suurema muutujate hulgaga kirjeldatav.

Reaalsus on emergentne – igal järgmisel hetkel uuesti tekkiv. Paratamatult kujundab kontakti kvaliteeti nii terapeudi kui ka patsiendi töö alateadvuse emotsionaalsuse, impulsiivsuse ja ennustamatusega. Siinkohal viitan kontekstuaalsele intelligentsusele, mis on oskus märgata ja arvestada lugematuid alateadvusesse kogunevaid detaile olukordadest.

Heiti Pakk: Müras peitub oht jääda omaenda pettekujutelmade lõksu, aga ka võimalus saada paremaks. Kui otsuseid teeksid üksnes nutikad algoritmid, saaksime küll lahti üleliigsest mürast, kuid otsustajad kaotaksid oma ekspertsuse, tegususe, saavutuse ja rahulolu tunde.

Ka „Müra“ autorid juhivad lugeja tähelepanu sellele, et müra täielik likvideerimine ei ole alati hea: kui näiteks kriitikud hindavad üht kunstiteost erinevalt, rikastab see meie kultuuriruumi ja vastuvõttu. Nii et müra kaotamise asemel võiks eesmärgiks olla sellest teadlikuks saamine, müra vähendamise kaudu otsuste kvaliteedi parandamine ja oma intuitsiooni teritamine.