Vapruse käsiraamat algajale ja edasijõudnule

Kui aga süüvida, kuidas füüsilise ruumi korrastatus ja korrastamisprotsess ise psüühikasse tagasisidestub, tekib universaalsem teadmine, mis on avarama rakendusega kui lihtsalt oma tuba. Ses mõttes on Petersoni eneseabiraamatud väga tänuväärsed. Need sobivad erineva akadeemilise võimekusega lugejale – nii gümnasistile kui doktorandile. Siingi kehtib Matteuse printsiip: kellel on rohkem, see saab rohkem.

Kui mul oleks selle raamatu tutvustamiseks ruumi ainult kahe sõna jagu, siis ütleksin, et see on vapruse õpik. See arhailisena kõlav voorus – vaprus – kätkeb endas arengusuunda, mis on vastandlik heaoluühiskonna institutsionaalsele arenguloogikale.

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt võttis selle õhtumaise tendentsi kirjeldamiseks kasutusele termini safetyism, (ingl safety ehk turvalisus), mille võiks sisuldasa tõlkida turvalisuskultuseks, üha ägenevaks nõudluseks selle järele, et ühiskond oleks täiesti turvaline. Küllap on enamik kuulnud anekdootlikke näiteid sellest ilmingust. Olgu selleks kasvõi ülikoolidele esitatud nõuded turvaruumide (safe space) ja päästikuhoiatuste (trigger warning) kohta. Milliste indiviidide summaarne nõue see võiks olla? Eks selliste, keda iseloomustab vapruse minimaalsus.

Et Peterson jutlustab vaprust, siis on ka mõistetav, miks ta leiab korraga nii massilist poolehoidu kui ka raevukat vastupanu. Nõuded „Saa sitkeks, saa vapraks!“ ja „Tehtagu maailm minu ja kõigi teiste jaoks täiesti turvaliseks!“ on loomuldasa vastandsuunalised. Kahtlemata on maailma turvalisuse-oaase väga vaja ainuüksi kõige õrnemate – laste – arenguks. Aga selliste oaaside olemasolu eelduseks on see, et nende piiril seisavad inimesed, kes on vaprad ja sitked. Need, kes suudavad kaitsta teisi, kes seda ise veel või enam ei suuda.