Kõhutundel ei tohiks olla kohta otsuses, keda tasub usaldada

Ühiskonnas elamise üks nüanss on see, et peame tihti toetuma teistele. Ühiselt on märksa kergem saavutada suuri eesmärke kui üksiku hundina. On ju hea end ümbritseda inimestega, kellele saab loota ja keda usaldada. Üks viis nende usaldusväärsust hinnata on lasta seda ajal teha, st teha pikalt koostööd. Aga teinekord võivad suured probleemid ilmneda alles siis, kui allakäigutrepil on langetud juba mitu astet ning paljastumas on inimese teistsugune pale.

Kui oleme valiku ees, kas usaldada kedagi või mitte, kipume toetuma oma kuuendale meelele või kõhutundele. Kui tegemist pole just selgeltnägija (ka seda saab õppida) või inimesega, kel on ette näidata erakordselt pikk elukogemus, on sellisel juhul õnnestumise tõenäosus kasin. „Aga agendid ei eelda midagi, enne kui nad pole kogunud objektiivseid, jälgitavaid ja ratsionaalseid andmeid, mis on vabad igasugustest emotsioonidest – sealhulgas kõige hävitavamast: hirmust,“ selgitavad Robin Dreeke ja Cameron Stauth raamatus „Kuidas lugeda inimesi“ eduka usaldamise süsteemi tagamaid.

Nende kirjeldatud süsteem toetub kahele printsiibile: a) inimesed lähtuvad alati oma parimatest huvidest ja b) usaldus ei ole moraaliküsimus. Usaldus on etteaimatavus. See süsteem jätab kõrvale arvamise, kõhutunde, vedamise, intuitsiooni ja draama. Autorite sõnul peab usaldus rajanema ratsionaalsetele põhjustele – sellest, et keegi meeldib, lihtsalt ei piisa. Enamik inimesi kaotab märksa rohkem tänu neile, keda nad armastavad, kui kõikidele teistele kokku. Ja mitte põhjusel, et inimene, keda nad armastavad, oleks halb, vaid sellepärast, et nad ei usaldanud targalt.

„Kuidas lugeda inimesi“ on täis ägedaid spioonilugusid, mis hoiavad lambi öökapil pikalt põlemas. Raamatust õhkab headust ja suuremeelsust, aga ka süsteemsust, kainet mõistust ning üllatavalt ohtras koguses elutervet vaadet maailmale.