Võimas relv pingeolukorras läbilöömiseks

Pingetunde tekkimiseks pole palju vaja: kõrged panused, väikesed marginaalid, määramatus, ajasurve, kiired muutused, teiste hinnangud. Need kõik – ja enamasti ka ühel ajal – võivad äratada seesmised uskumused ja tunde, et oled sattunud kui mitte emotsionaalsesse põrgusse, siis põrgu eeskotta kindlasti. Ja see tunne võib halvata nii mõistuse kui keha. Kusjuures oht ei pruugi olla reaalne – selle tunde on uinakust äratanud meie enda uskumused.

Niisiis, mida teha, kui tead, et ees ootab pingeline olukord? Olgu selleks esmakordne esinemine, kohtumine võõra inimesega või olulise kaaluga võistlus? Täpsemalt, mida teha, kui eesmärk on mitte lihtsalt pingest tulenevat ebamugavust üle elada, ära taluda, vaid selles keskkonnas ka läbi lüüa, teha erakordseid tegusid?

Hea ja tulemuslik vaimne tugevus pingeolukorras, võistluse, esinemise, olulise soorituse ajal tähendab punase ja sinise tasakaalu ja koostööd, kus ideaalis on sinine osa teinud plaani, pannud paika edu toovad tegevused ja punane osa aitab elada ja tunnetada hetke ning nautida edust tekkivat motivatsiooni ja enesekindlust. Kui see nii päriselt toimib, siis oleme võimelised tegema tegusid, mille üle me pärast ka ise oleme uhked ja üllatunud.

Päriselus aga ei kipu asjad nii lihtsalt minema. Päriselus on alati üleval risk, et punase, see meie emotsionaalne aju, hakkab pingeolukorras tööle ülepööretel või on ta tasalülitunud (muutume passiivseks, eemalolevaks – “ah, täna polegi minu päev” stiilis). Kuna punane on reeglina tugevam aju pool, siis ülepööretel käimisega matab ta sinise enda alla. Lihtsamalt, see tähendab, et emotsioonid saavad meist võitu ja me ei tee enam mõistlikke otsuseid ja tegevusi - neid, mida on vaja teha, et eesmärk saavutada. Me hakkame otsima kiireimat väljapääsu ebamugavast olukorrast, mis tooks meile kergendust just emotsionaalse külje pealt. Ning see võib tähendada pingutamise lõpetamist, passiivseks muutumist, mõttetöö ja ka keha paigale hangumist vms. Ka muretsemist, kahetsemist ja muud taolist. Muuseas, etteruttavalt, punase poole ehk emotsioonide allasurumine ei aita, teda ei saa kinni keerata või vaikseks sundida.

Mida selle punase ja sinise ajuga siis peale hakata, eriti juhul, kui tunned, et vist hakkab tasakaal jälle ära minema? Kui võistluse ajal hakkab ligi hiilima mõte, et “see on ikka liiga raske” või enne esinemist ketravad peas mõtted stiilis “ma kindlasti unustan midagi ära” ja “mida nad minust küll mõtlevad”? Sellistel hetkedel on abiks ehk järgmine kolmesammuline tööriist:

1. samm: paiguta oma mõtted "punane-sinine" skaalale – ehk kus su mõtted ja tunded hetkel asuvad. Selle kaalumise peamine eesmärk on astuda korraks samm tagasi ja vaadata ennast eemalt. Eesmärk pole kindlasti vältida või alla suruda punast ehk emotsioone, see polegi võimalik.

2. samm: proovi liikuda rohkem punasest tsoonist sinise poole. Tee seda, küsides endalt: “Arvestades praegust asjade seisu, mida ma järgmisena teen, mida ette võtan?” Plaanid, eesmärgid, sihid, ka lühiajalised, on sinise aju teema. Vastus sellele küsimusele peaks olema tegevus, mitte tulemus.

3. samm: tegemine ehk tee see tegevus ära. Siis võta uuesti ette teine samm ja uus tegevus. Ainult mõtlemine ja vaidlemine punase ahviajuga ei aita, uskumused ja emotsioonid muutuvad eelkõige tegutsemise tagajärjel.

Ja veel. Kui siht/eesmärk A ei teostunud, siis vali kiiresti uus tegevuseesmärk B, mis on jõukohasem. Kui see ka ei teostu, siis C jne. Mõte on selles, et hoida oma aju tähelepanu võimalikult palju tegevuste fookuses ning leida õnnestumisi, eduelamusi, kasvõi pisitillukesi, mis kinnitaksid, et asjad on sinu kontrolli all.