Me suudame kordades rohkem, kui mõistus algul lubab

Mulle väga meeldib ütlemine: „If it doesn´t challenge you, it doesn’t change you“ (kui see ei pane sind proovile, siis see ei muuda sind).“. Üritan selle järgi ka elada ja nii otsusasingi 2019. aasta kevadel ühineda koolitusega Camino de Santiago matkaradadel.

Enne ärasõitu lõi hinges lõkkele kummaline nukrus. Mind piinas hirm teadmatuse ja eesootavate katsumuste osas. Juhtusin aga vestlema ühe töökaaslasega, kes on Caminol korduvalt käinud. Ta ütles mulle, et on kade, et saan võtta ette sellise reisi. Öeldu andis mulle tuult tiibadesse ja tuletas meelde, et katsumused on tegelikult ainult meie peas. Füüsiliselt ei olnudki matk raske! Albergue´des magamine oli ehk pisut askeetlik, aga sobis hästi olustiku ja eesmärgiga. Peale kümmet päeva matkamist tundus hoopis viimane öö hotellis kuidagi valena. Mistahes ebamugavustele vastukaaluks oli kõik väga ilus ja sügavam kui muidu - loodus, inimesed, värvid, lõhnad, hääled, suhted, sõnad, mõtted jne.

Kolmandal matkapäeval sain ka kogeda ka n-ö muutunud teadvuse seisundit. See on miski, mida ei ole võimalik sõnadega kirjeldada. Mulle tundub, et tavaliselt kogetakse seda pigem läbi negatiivsete olukordade, minu puhul oli aga vastupidi, sest selle kutsusid esile justnimelt positiivsed elamused. See oli midagi uskumatult ilusat! Sel päeval tehtud fotodega oli hiljem keeruline samastuda või sarnast emotsiooni esile kutsuda.

Ka vaikus ja üksinda olemine sai hoopis teistsuguse tähenduse. Vaikus nii tühjuse kui ka müra mõttes. Mõistsin, kui palju meid mõjutavad erinevad asjad - helid, liikumine, lõhnad jne. Ma ei olnud ka kunagi tajunud seda, kui palju tähelepanu võtab minult inimese kohalolek. Teistega koos liikudes võisin ma päeva läbida nii, et ma ei märganud päriselt peaaegu midagi! Samas kui üksi matkates suutsin ma hiljem meenutada sisuliselt kogu oma teekonna värve, lõhnu ja tundeid palju detailsemalt. Nüüd tean, et pean valima hoolikamalt keskkonda, et iseendaga paremini kontaktis olla.

Mulle meeldisid väga Aira poolt läbiviidud harjutused. Need andsid võimaluse oma mõtteid ja lauseid analüüsida ning mõista nende igat varjundit, vaadeldes ühtlasi, kuidas need mõjuvad nii endale kui ka neile, kellele need olid suunatud. Mõistsin ka, kui erinevalt suhtume mingitesse olukordadesse ja maailma üldisemalt. Näiteks nõudis mõni ülesanne ühelt inimeselt väga suurt eneseületust, aga teisele ei olnud sellel mitte mingisugust sügavamat mõju.

Mulle meeldis jälgida teisi enda ümber – seda, kui raske või kerge oli inimestel oma rollist, mida nad on harjunud mängima, välja tulla. Endalegi aru andmata kardame liigselt, mida teised meist arvavad, ega lase ennast vabaks. See aga ei lase meil kogeda uusi ja puhtaid emotsioone. Aga just selle poole võiksimegi rohkem püüelda! Enda poolt genereeritud segavaid faktoreid ei tuleks kogu aeg kaasas kanda. Võiksime endalt küsida, kui tihti on meie mõtted, teod ja sõnad harmoonias, sest ebakõlad võtavad meilt liigselt energiat ja mõjutavad meeleolu.

Raskus ja väsimus, mida mõnikord tundsin, olid lihtsalt ületatavad, kui keskendusin Aira antud ülesannetele. Nii mõnigi neist tungis sügavale minu sisse ja pani pikalt ja põhjalikult järele mõtlema. Need mõtted ei andnud rahu, kuni asi oli läbi analüüsitud ja lõpuni mõeldud. Ühel päeval tuli kõndida ka vihmas. Kui väsimus ligi hiilis, andis see hea võimaluse ennast jälgida. Mõistsin, et keha suudab kordades rohkem, kui mõistus sulle algul lubab. Tõestust sai taaskord mõttetera, et kui sul on millegi nimel elada, siis suudad ka kõik üle elada.

Ma õppisin enda kohta palju huvitavat. Tagasi vaadates oli tegelikult kõik juba ka eelnevalt olemas. Ainsa vahega - see ei olnud formuleerunud konkreetseks arusaamaks. Kui Caminol end kõigest vabaks lased, koged midagi, mida varem iial pole kogeda saanud!