Aeg on valida aasta investor ja investeerimistegu

Aasta investori ja investeerimisteo tiitli väljaandmine on minu jaoks südameasi, millega kavatsen jätkata igavesti (meenutuseks, väljamõeldud tegelasena on mul privileeg olla surematu). Esiteks närib mu hinge tõik, et vaatama investeerimishuvi plahvatuslikule kasvule jääme rahvana aktsiate omamiselt euroala keskmisele tuntavalt alla.

Olen varemgi viidanud mõne aasta eest tehtud Eesti leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringule, millest selgus, et 2017. aasta seisuga omas 4,4% Eesti leibkondadest aktsiaid, euroala keskmine oli juba kolm aastat enne seda 8,8%.

Et tööd on investeerimisvallas veel palju teha, näitab seegi, et viimastel andmetel olid ka Eesti leibkondade finantspuhvrid kasinamad kui euroalal keskmiselt. Need aga, kel juba midagi hinge taga, hajutavad seda vähem kui ülejäänud eurooplased ja suure tõenäosusega suunavad hoiusele. Vähe sellest, viitab ju pensionistatistikagi eestlaste suurele konservatiivsusele – populaarseimad II samba fondid ei hiilga kaugeltki aktsiariski võtmisega. Sekka loeme uudiseid sellest, kuidas raha maetakse petuskeemidesse ja tont teab mis „laenu- ja hoiuühistutesse“. Vabandust, kuid nii me rikkaks ei saa.

Sügavaid probleeme meie rahakotis, aga ka rahakäitumises, on muidugi veel. Ma ei uskunud oma silmi, kui lugesin, kuivõrd palju jõukamad on Eestis koduomanikud võrreldes üürnikega. Eesti Panga andmetel oli 2013. aastal Eestis ilma eluasemelaenuta koduomanike netovarade mediaanväärtus 56 000 eurot, kuid üürnikel oli sama näitaja 1500 eurot.

Ja siit jõuamegi ühe tavainimese jaoks kõige valusama trendini. Kuigi eestlased ei ole kunagi varem olnud nii jõukad kui nüüd, on ebavõrdus Eestis suur ja üha kasvav. Samast eelpool viidatud uuringust selgus, et netovarade jaotuse alumises pooles olevatele leibkondadele (vaesemad 50%) kuulus 2013. aastal Eestis 7% varadest, samal ajal kui rikkaimale 5%-le kuulus 43%. Euroalal olid samad näitajad 6% ja 38%.

Karmid faktid on needki, et umbes üks kolmandik leibkondadest elab peost suhu ega suuda raha kõrvale panna ning teise pensionisamba varad on 74% teise sambaga liitunute jaoks nende põhiline finantsvara. Samal ajal katsetab meie valitsus juba äraproovitud vaesuse retsepti: tõrjume vähemusi ja välistalente, raiskame aega ja raha mõttetute referendumite peale, suuname maksumaksja miljonid partei suurtoetajate luksusprojektidesse jpm.

Nii jõuamegi kõige olulisemani. Meie enda rikkuse kasv. Me peame ise võtma täieliku vastutuse, olema ettevõtlikud, säästma ja investeerima nagu hullud. Iseend päästes päästame oma pere, kogukonna ja lõpuks ka riigi.

Nii usungi, et kõik, kes vähegi aitavad ühel või teisel moel inimesi investeerimisvallas harida ja rahamaailma kaasa tõmmata, väärivad suurt tunnustust.