Kuidas investeerida 1000 eurot?

Dividendi puhul on alustava investori jaoks kõige hullem see, et väikeste investeeritud summade pealt laekuvad vaid sendid ning need kuluvad pangas kontohaldustasudeks nagu hundi kurku. Eriti kui aktsia on selline, millelt pole Apple'i-sugust kasvu loota.

Mul on portfellis teine seesugune Apranga: sai ta soetatud ajal, kui oli selge, et turg reageerib Vene-hirmule üle. Tegu on viisaka dividendimaksjaga ning minu ostuhinda arvestades on sealt laekuv dividend tugevam kui Tallinna Sadamal. Rõõmu vähendab ainult aktsia allakäiguspiraal.

Tõusuaktsiaid siiski leiab

Balti turult leiab hulga näiteid aktsiatest, mille väärtus võib vaid aastaga kahekordistuda. Sellega said mullu hakkama näiteks PRFoods ja Harju Elekter. Esimene tänu laienemisele, teine PKC aktsiate eest saadud lisaraha tõttu. Tänavu on üsna head minekut näidanud Silvano Fashion Groupi aktsia, aga siin tuleb silmas pidada, et selle taga on võimsad dividendiuudised, mitte ettevõtte enda kasv.

Vastupidised näiteid pole ka vaja kaugelt otsida: kümnendiku oma hinnast on pidanud maha jätma Nordecon, Arco Vara; Tallink kukkus, kui kevadel sai selgeks, et uut strateegilist investorit ei ole ega tule, Baltikast pole mõtet rääkidagi.

Kehtib kuldreegel: mineviku tootlus ei taga tuleviku tootlust. PRFoods ei suuda end igal aastal duubeldada. Kes selle ettevõtte oma portfelli valib – ja mis seal salata, olen ka ise seda aktsiat korduvalt kaalunud – peab vaatama ettevõtte kala-asju ja mõtlema, kuhu, kellele ja millise hinnaga PRFoods olemasolevate vahenditega seda kala müüa suudab. Dividendi ta ei maksa, nii et investorina pean mõtlema: kas see aktsia omal jõul tõuseb? Kui palju? Viis protsenti aastas, kümme? Aga kui häid uudiseid ei tule järgneva kolme aasta jooksul, kas siis need ligi 1300 tänase turuhinnaga saadud aktsiat tiksuvad mu kontol tühja?

Balti turul pole miski niisama lihtsalt ennustatav. Kui mõne USA suurettevõtte puhul on selge: kui aktsia kaupleb täiesti teenimatult allpool õiglast hinda või lausa raamatupidamislikku väärtust, siis küll varsti tootlusnäljas fondid selle üles leiavad ja üles ostavad. Eesti ja laiemalt Balti turul niimoodi pole. Vaatad P/E (hinna ja kasumi) suhet – ilus. Vaatad ettevõtet – töötab. Vaatad, et ettevõte kaupleb alla raamatupidamislikku väärtust. Ostad. Ja siis võib juhtuda selline lugu nagu minul Tallinkiga, kus aktsia hind oleks justkui raudnaelaga aastateks Tallinna börsi seina külge kinnitatud.

Ma olen püüdnud oma portfelli nõnda tasakaalustada, et sealt leiab nii selliseid aktsiaid, mis ise oma jõul kasvada suudavad – eelkõige USA tehnoloogiasektor – kui ka hoiuse tüüpi instrumente, nagu Tallinna Sadam, kinnisvaraettevõtted ja võlakirjad. Muidugi võib optimist õhtuti aktsiagraafikuid vaadates mõelda, et juhtub mõni ime: Tallinna Sadam kahekordistab käivet, Aprangast saab Euroopa parim rõivamüüja, Tallink hakkab dividendi tõstma. Kuid nende lootuste peale oma portfelli ehitada ei saa. Iga väärtpaber võib hajutatud aktsiaportfellis täita erinevat eesmärki, kuid kokkuvõttes on oluline, et orkester lõpuks ikka kokku mängiks ja aitaks saavutada kogu portfellil seatud pikaajalist eesmärki.