Mare Pork: kas inimkond saab loota arukusele?

Jennifer Moss teeb raamatus ühe suure üldistuse, mida ei tehta just sageli. See autor on aga julge üldistaja. Mis on viimastel aastakümnetel siis juhtunud? Tempo on tõusnud, kasumijaht kogub vaatamata vastuhäältele ka tuure juurde ning müra hulk kasvab. Vaikimisi on loodetud, et inimesed harjuvad üha kiirema tempoga. On neid, kes harjuvadki väliskeskkonna kasvavate nõuete ja tempoga, ent suuremale osale on see keeruline ja lisapingutusi nõudev. Kuidas veel saaks pakkuda selgitusi ärevushäirete, depressiooni ja läbipõlemise kasvule?

Mossi julge hüpotees on see, et tegelikult peaks nii valitsused kui teiste organisatsioonide juhid ja kõikvõimalikud omanikud vaatama töökoormused ja tempo üle ning lõpetama inimeste töökoormusega pressingu. Autor on toredasti kaastundlikult kuri selle peale, kui inimestele õpetatakse hingamist ja muid stressileevendamise meetodeid, ent samal ajal suurendatakse välist survet. Paraku on välise survestamise trendi muutuse ootamine vähem lootusrikas kui see, kui ikka ise õppida oma seisundit juhtima, ümberlülitusi tegema ja töö ajal puhkama – ikka selleks, et end paremini tunda ja seetõttu ka töötadeski tervem olla. Vajadusel enda seisundi vaatlemises ja ümberlülitumises on palju keskkonnast sõltumatuse saavutamise ressurssi.

Jennifer Mossi üldistus on nii hea, et kiusatus on samaväärset üldistust siia kõrvale tahta. Üks, mille üldistusaste on samuti väga hea, oli intervjuus, mille Rein Pakk andis Mart Juurele. Selle iva seisnes selles, et kogu aeg kardeti, et robotid muutuvad liiga inimese sarnaseks. Juhtunud on aga vastupidi – inimesed on robotiseerunud. Nad on juba nii palju igasuguste väliste tehniliste vahendite kontrolli all. Seega tahan Jennifer Mossi kiituseks öelda, et ta saavutab väga suure üldistusastme.

Eckhart Tolle on teinud samuti ühe meie aega puudutava suure üldistuse: „Inimmõistuse kollektiivse väärtalitluse oluliseks jooneks on vägivald, millega koheldakse teisi eluvorme ja planeeti ennast.“ Tolle kirjutab, et kui I maailmasõda 1914. aastal algas, hukkusid Prantsusmaa ja Belgia kaevikusõjas miljonid mehed, et vallutada paari miili porist maad, ning kui sõda lõppes, vaatasid ellujäänud õuduse ja mõistmatusega tehtud hävitustööd. 10 miljonit tapetut, veelgi rohkem vigastatuid. Tolle teeb siit üldistuse, et inimesed on rohkem kannatanud üksteise kui looduskatastroofide tõttu. Ja nüüd tuleb Tolle puänt: kui see ajalugu oleks individuaalne kliiniline haiguslugu, oleks diagnoos kroonilised paranoilised pettekujutelmad, patoloogiline kalduvus mõrvadele, äärmine vägivaldsus, mille sihtmärgiks on kujuteldavad või siis juba tegelikkuseks muutunud vaenlased.

Me elamegi sellise jama sees praegu. Inimkonna diagnoos on, et ta on kriminaalselt vaimuhaige väga lühikeste selgusperioodidega. Minu meelest on see väga vaimukas. Jennifer Moss ütleb sarnase üldistusastmega, et me pole märganud, et meie kohastumisel ja kohanemisel on piirid. Pandeemiaaeg tõi välja töötamise variatiivsuse – mõned ei suutnud kodus tööd üldse lõpetada, teised ei teinud aga midagi. Eks inimkond õpib kampaania korras – praegu näiteks kümnest psühholoogi või psühhiaatri vastuvõtule tulevast kliendist üheksa väidab, et neil on kas ATH või läbipõlemissündroom. Nii et ühtpidi on ka läbipõlemine natuke trenditeema, ent teisalt ei ole selles midagi halba, sest inimkond õpib niimoodi. Lõpuks loksub kõik rohkem paika. Moss lubab raamatus, et ümbermõtestab läbipõlemise täielikult, ja teebki selle ära.

Just. Ja mis mulle veel väga meeldis, on see, et ta toob sisse motivatsiooniteema, millega on otseselt seotud ka ettevõtlushügieeni teema. Selle juurde võib tuua palju näiteid. Näiteks kui andsime reeded vabaks, ei olnud sellest kasu, sest töö tuli lihtsalt vähemate päevadega ära teha. Töökoormus ju ei vähenenud. Selle raamatu üks olulisim sõnum ongi see, et krooniline ülekoormus on kokkuvõttes tervist tappev.

Kõikide eneseabiraamatute häda on selles, mida ka Moss toonitab: enesejuhtimise peale ei saa ülearu loota. Samas on inimestele vaja siiski õpetada nii pauside pidamist kui uute asjade tegemist. Ma ütlen koolitustel ikka, et aeg-ajalt peab endale lubama seda, et lihtsalt ei viitsi. See võib olla nii tervislik, et väärib juurutamist.