"Tahan tingimata endast jälge maha jätta"

Pigem näen siiski peamiselt võlu selle juures. Ameerika Ühendriikide ülikoolid tõmbavad üle maailma talente kokku, nii et ma tõesti tunnen, et saan maailma tippudega koos töötada, mis on iseenesest juba väga premeeriv kogemus. Ma ütleks ka seda, et välismaal elamine on huvitav ja rikastav kogemus. Ma olen oma elu jooksul kuues riigis õppinud ja praktikat teinus ning iga kogemus on mind palju kasvatanud ja silmaringi laiendanud. Isegi negatiivsed kogemused on mind palju õpetanud, nii et ma ei kahetse midagi. Kõige suurem valu on kindlasti eemalolek perest ja sõpradest. Vanemate ja vennaga on meil Facebookis grupp, kus saadame pilte ja kirjutame igapäevaelust. Sõpradega on ka võrdlemisi lihtne kontakti hoida. Vanavanematega on kahjuks kontakti hoidmine raskem, mis teeb tihtipeale meele kurvaks küll. Saadan oma vanaemadele, Virvele ja Mallele, ikka aeg-ajalt postkaarte ja kirjutan kirju, kuna see on ainuke moodus kontakti hoidmiseks.

Esiteks on Ameerika Ühendriikides väga tugev kõrgharidussüsteem ja nagu ma juba mainisin, USA toob üle maailma talendikaid inimesi kokku. Teiseks on USA doktoriprogrammid Euroopa omadest erinevad. Nimelt kui Euroopas asutakse kohe teadustööd tegema, siis USAs võetakse kõigepealt kaks aastat aineid, mille järel tehakse suur eksam. Kui eksamist läbi saad, võid edasi teadustöö ja doktoritöö kirjutamise juurde liikuda. Kui eksamist läbi ei saa, siis põhimõtteliselt seal ka sinu teekond lõppeb. Miks see süsteem mulle meeldib on see, et kuna mu eelmised kraadid olid pigem sotsiaalteaduste valdkonnas, kuluvad mulle need kaks aastat aineid marjaks väga ära. Sellepärast võtan tervishoiuga seotud aineid ning lisaks ka palju matemaatika ja statistika aineid. Seega, mul on võimalik end veel nii hilises staadiumis ümber treenida.

USA doktoriprogrammidesse kandideerimine on senimaani olnud kahtlemata elu kõige raskem kandideerimisprotsess. Ma kandideerisin lausa kaks aastat järjest, sest ma ei saanud esimene aasta soovitud erialale ja kooli sisse. Kogu see protsess oli väga stressirikas ja ma nägin kahe aasta jooksul väga-väga palju vaeva. Kandideerimisel peab esitama suure hulga dokumente, soovitusi ja kirju ning tegema erinevaid teste, sh ka GRE-testi, mis põhimõtteliselt testib su matemaatilisi ja keelelisi oskusi ning võrdleb sind kõikide teiste kandideerijatega. Ja selleks, et saada heasse kooli sisse, pead olema vähemalt 15% parimate testitegijate hulgas. Lisaks sellele sõitsin ma mitu korda USA vahet, et professoritega kohtuda ja nende teadustööga end kurssi viia.

USAs on üle 5000 ülikooli, mis tähendab, et tippülikoolidesse sisse saamine on väga raske. Eriti kui tegu on doktoriprogrammiga, kuna neisse võetakse vaid väga väike number inimesi (minu programmis on viis inimest) ning parimates ülikoolides makstakse doktorantide õppemaks kooli poolt kinni ja kindlustatakse ka elamisväärne palk. Arvestades seda, et tavaliselt maksavad inimesed sadu tuhandeid dollareid USAs hariduse eest, on siin tasuta ning lausa palgaga hariduse saamine justkui lotovõit. Lugu on veel keerulisem, kui sa oled välismaalane, sest mulle tundub, et nad eelistavad pigem USA haridustaustaga inimesi. Enda programmis olen ma ainuke välismaalane, kes pole varem USAs õppinud, teistel on USA eliitkoolide haridus. Kokkuvõtteks, kuna Bostoni ülikooli rahvatervishoiu kool on USAs 10 parima ülikooli hulgas ning nad maksavad kõigi doktorantide õppemaksu kinni ja maksavad ka teadustöö tegemise eest palka, olen väga õnnelik, et mul õnnestus see koht kindlustada.

Ma ütleks, et mu kolm suurimat tugevust on ambitsioonikus, töökus ning järjekindlus. Ma olen alati julgelt ja aktiivselt oma eesmärke ellu viinud ning mitte kunagi käed rüpes istuma jäänud. Töökus on samuti üks märkimisväärsemaid omadusi, mis edukatel inimestel on ning mille ma oma ema Kajalt ja isa Urmaselt pärisin. Sa võid olla väga tark ja osav, kuid maailmas on palju tarku ja osavaid inimesi ning et neist ettepoole jõuda, on lihtsalt vahel vaja palju tööd teha. Oluline on olla ka järjekindel ja mitte alla anda, kui alati kõik esimese korraga ei õnnestu. Minu esimene suur tagasilöök ja pettumus karjääris oligi USA doktoriprogrammidesse kandideerimine, sest mu esimene katse ei läinud kuigi hästi. Eks see tegi egole haiget küll, kuid otsustasin end kokku võtta ja veel ühe aasta lisaks tööd teha ning teisel katsel olin ma juba edukas.

Üldiselt olen rahul, kuigi USA eluviisiga harjumine on olnud võrdlemisi keeruline. Loomulikult on palju poliitilisi teemasid, millega ma siin isiklikult ei nõustu ja mida ma ei mõista, aga ka igapäevaelus on palju väikseid aspekte, mida ma väga ei armasta. Näiteks see, et ühistransport on väga kehval tasemel, et tervislik toit on kallis ja igasse einesse lisatakse kulbitäis suhkrut juurde ning et linn on päris räpane ja ka üüratult kallis (maksan rendi eest rohkem, kui maksin Genfis elades).

Ma olen ikka omajagu praktikal käinud. Kõiki loetleda ei jõua, kuid olen käinud näiteks Eesti välisministeeriumis, Eesti suursaatkonnas Dublinis, ÜRO inimõiguste nõukogus Genfis, maailma terviseorganisatsioonis Kairos, Institut Pasteur’s Pariisis ja Cambridge Health Alliance’is Bostonis.

Ma pole Ameerikas praktikat teinud, kuid ma töötan kooli kaudu Ameerika Ühendriikide sõjaveteranide ministeeriumi heaks, kus abistan andmeanalüütikuna ja tegutsen veteranide terviseteemaliste teadusuuringute valdkonnas.