Restoranitest: Odeon – kolm ühes

Restoranide, baaride, kohvikute ja igat muud laadi söögi- ja joogikohtade tiheduse poolest edestab Kalamaja-Kopli piirkond praeguseks kõik ülejäänud linnaosad ja astub ka vanalinnale tihkelt kandadele. Isegi kui vanalinnas ongi neid veel arvult rohkem, siis kohalike külastajate poolehoid kuulub kindlalt uutele eripärastele söögikohtadele. Nagu näiteks Odeon või selle naabermajas asuv taimetoidurestoran Tru.

Nimi Odeon mõjub hiljutises tööstuspiirkonnas rohkem kui üllatavalt. Minu jaoks on Odeon eelkõige teater Pariisis. Paljude jaoks seostub see kindlasti kinoga, antiigihuvilised teavad ka Antiik-Kreeka populaarseid amfiteatreid. Ja nüüd siis meie Kopli baar-restoran-klubi.

Sisekujundus on suurlinlikult uudne ja ultramoodne, mis nõukogudeaegse olematu arhitektuuri kõrval mõjub vägagi kontrastselt. Samas tundub kõik just selle kohaga sobivat. On viiteid 1970. aastatele, on kunsti, isemoodi taieseid ja eklektiline valik esemeid. Sisenedes tõmbavad tähelepanu sissepääsu kohal asuvad hiigelsuured retrolühtrid, sisekujundus on läbi mõeldud viimse salvrätitriibuni.

Esialgu huvitas mind muidugi kõige enam toit, aga joogikaart suutis sellele väärikat konkurentsi pakkuda. Kes armastab Franki ja Frank Undergroundi (baar-bistrood vanalinnas), see armastab ka Odeoni – nii Franki kui ka Odeoni loomise taga on ettevõtja ja Kõue mõisa omanik Mary Jordan. Nagu Frankis, on ka Odeoni kokteilimenüü justkui joogikunsti novelletikogumik, kus džinnide ja toonikute maitsenüansside lahtikirjutamisel pole sõnu kokku hoitud. Vähe sellest – teenindaja oli valmis juurdegi rääkima, pakkus (heast südamest, mitte raha eest) viimast uudisdžinni maitsta ja polnud kitsi kiitmast Eesti väiketootjaid.

Ühendkuningriigist pärit peakokk on kokku pannud uudse, jagamiseks mõeldud menüü, kus taimne tooraine on loomsega võrdne ja suurem osa roogasid sellised, mida teistest Eesti restoranidest ei leia. “Jagamine on hoolimine,” tutvustab menüü meil alles esimesi samme tegevat toidu- ehk taldrikujagamisprintsiipi. Hoogsalt arenev jagamismajandus on jõudnud ka restoranidesse: toiduportsjonid on suhteliselt väikesed, korraga tellitakse lauale neid palju ja jagatakse nii, et kõik saavad kõigest osa – enam-vähem nii nagu traditsioonilises Aasia restoranis.

Uue asjaga käib enamasti kaasas ka mõningane segadus. Kõige raskem on aru saada portsjonite suurusest – kas kõhu saab täis ühest, kahest või kolmest roast? Menüü palju ei aita. Selge on see, et jaotuses “Näksid” olevad road kõhtu ei täida. Edasi tulevad “Fauna” ja “Floora” ja “Kõrvale”, aga nendega läheb juba keerulisemaks. Ilma “Kõrvale” jaotuseta “Floorast” ja “Faunast” täit mõnu ei pruugi saada, küll aga sobib omavahel kombineerida “Floorat” ja “Faunat”.

Lambakebabi kõrvale valisime “Odeoni kuulsa lehtkapsasalati”, kus maitset ning mahtu oli küllaga. Lauakaaslase kalatakod olid küll maitsvad, kuid suure mehe jaoks väiksevõitu, nii et salati jagamine osutus lausa hädavajalikuks.