Restoranitest: Odeon – kolm ühes

Esialgu huvitas mind muidugi kõige enam toit, aga joogikaart suutis sellele väärikat konkurentsi pakkuda. Kes armastab Franki ja Frank Undergroundi (baar-bistrood vanalinnas), see armastab ka Odeoni – nii Franki kui ka Odeoni loomise taga on ettevõtja ja Kõue mõisa omanik Mary Jordan. Nagu Frankis, on ka Odeoni kokteilimenüü justkui joogikunsti novelletikogumik, kus džinnide ja toonikute maitsenüansside lahtikirjutamisel pole sõnu kokku hoitud. Vähe sellest – teenindaja oli valmis juurdegi rääkima, pakkus (heast südamest, mitte raha eest) viimast uudisdžinni maitsta ja polnud kitsi kiitmast Eesti väiketootjaid.

Ühendkuningriigist pärit peakokk on kokku pannud uudse, jagamiseks mõeldud menüü, kus taimne tooraine on loomsega võrdne ja suurem osa roogasid sellised, mida teistest Eesti restoranidest ei leia. “Jagamine on hoolimine,” tutvustab menüü meil alles esimesi samme tegevat toidu- ehk taldrikujagamisprintsiipi. Hoogsalt arenev jagamismajandus on jõudnud ka restoranidesse: toiduportsjonid on suhteliselt väikesed, korraga tellitakse lauale neid palju ja jagatakse nii, et kõik saavad kõigest osa – enam-vähem nii nagu traditsioonilises Aasia restoranis.

Uue asjaga käib enamasti kaasas ka mõningane segadus. Kõige raskem on aru saada portsjonite suurusest – kas kõhu saab täis ühest, kahest või kolmest roast? Menüü palju ei aita. Selge on see, et jaotuses “Näksid” olevad road kõhtu ei täida. Edasi tulevad “Fauna” ja “Floora” ja “Kõrvale”, aga nendega läheb juba keerulisemaks. Ilma “Kõrvale” jaotuseta “Floorast” ja “Faunast” täit mõnu ei pruugi saada, küll aga sobib omavahel kombineerida “Floorat” ja “Faunat”.

Lambakebabi kõrvale valisime “Odeoni kuulsa lehtkapsasalati”, kus maitset ning mahtu oli küllaga. Lauakaaslase kalatakod olid küll maitsvad, kuid suure mehe jaoks väiksevõitu, nii et salati jagamine osutus lausa hädavajalikuks.