Meeskond pole perekond

Miks meeskond-kui-perekond-juttu üldse räägitakse? Noh, esiteks – sest see kõlab nii toredasti ja … inimlikult, seal pole sees konflikte. Ideena on see lihtsalt nii armas, sellest on mõnus rääkida ja seda on mõnus kuulata (ehkki me samas teame, et isegi päris perekondades pole taevas sugugi alati pilvitu). See on ka üks viise, kuidas sisendada inimestesse turvalisuse tunnet. Ja kui inimene tunneb ennast turvaliselt, siis on ta ka tõenäoliselt avatum, rahulikum ja kindlam. Ja teeb oma tööd ilma ülemäärase stressita.

Levinud kuvand moodsast juhist

Ja loomulikult läheb see perekonna jutt kokku kaunis levinud kuvandiga hoolivast, kuulavast, empaatilisest juhist. Täpsustan veel, et mõne juhi jaoks on see jutt ka seotud kuvandiga endast kui meeskonna/organisatsiooni isast või emast. Ning veel, muidugi vähetähtis pole ka ettekujutus, et oleme valmis oma pereliikmete eest kõvasti pingutama. Meeskonnatöö, eksole!

Üks olulisemaid erinevusi on just eesmärkides. Perekonnas on eesmärk inimestevahelised suhted. Lihtsamalt öeldes: et meil oleks koos hea olla (antud juhul – et oleks hea töötada). Meeskonna eesmärk ja algne põhjus on aga ikka tulemus ja usk sellesse, et saavutame tulemuse paremini siis, kui teeme meeskonnatööd. Olen väga kaugel sellest, et öelda, et inimestest hoolimine ja nendega arvestamine pole tähtis või et üksteisega hea läbisaamine on täitsa neljanda järgu küsimus. Kuid see kõik jäägu ikkagi meeskonna eesmärkide konteksti – hoolimine, empaatia, üksteisega mõistlikult läbisaamine lihtsalt aitab sageli kaasa tulemuslikkusele. Kui aga kõige olulisemaks saavad suhted, siis liigutakse meeskonnast klubi poole – koos on ühiste huvidega inimesed, kellel on hea üksteise seltskonnas aega veeta.

Kunstlik harmoonia

Perekondades sageli valitsev tingimusteta armastus võib kaasa tuua kunstliku harmoonia, raskeid teemasid lauale ei panda, sest ei taheta konflikti minna. Noh, teeb natukene vähem ja kehvemini kui teised, ent üldiselt on ta ju täitsa okei inimene. Ja meil on siin ikkagi perekond! Hmm... Kas see on ikka see meeskonnana parima võimaliku tulemuse tegemine?

Heas meeskonnas on rahulolematus

Tipptulemusi saavutavates meeskondades on alati rahulolematus. Ideid ja plaane vaidlustatakse, nende üle vaieldakse, oma seisukohtade eest seistakse. Ning ollakse rahulolematud – enda ja teiste tulemuste suhtes. Muuseas, rahuololematus on staare (heas mõttes) käivitav ja käigus hoidev jõud. Ja heas meeskonnas pidevalt toimub midagi. Mitte küll suuri, n-ö lahtisi konflikte, ent kostub pidevat naginat. Perekonnas oleks selline asi vähemasti veider kui mitte enamat ning võib päädida perekonna lagunemisega.

Ehk lühidalt: kui me räägime meeskonnast ja meeskonnatööst, siis võib-olla on hea mõte rääkida sellest pigem profispordi meeskonna kui perekonna konktekstis. Igaüks panustab oma parima ja igaühelt ka oodatakse oma parimat panust. Selleks, et saavutada eesmärk. Kui inimene seda ei tee, siis pikas perskeptiivis ei realiseeri ka meeskond oma võimekust ning sel juhul on eelkõige juhi vastutus teha juhtimisotsus.