Stiilne ja ajalooga auto sobib pikaajaliseks investeeringuks

Valdavalt tuuakse välja neli põhjust, miks oma raha pikaajaliselt kollektsioneeritavatesse varadesse paigutada. Esimene neist on tootlus. Üldiselt jäävad selliste varade tootlusnumbrid küll aktsiainvesteeringute tootlusele alla, kuid sageli ületavad riigivõlakirjade tootlusnumbreid. Ka riskiga kohandatud tootlusnumbreid uurides on kollektsioneeritavad varad tihtipeale teiste varaklassidega võrreldes soodsamalt positsioneeritud.

Teine põhjus neid niinimetatud alternatiivseid varasid omada on hajutatus. Enamik analüüse on näidanud, et kollektsioneeritavate varade hindade korrelatsioon aktsiate hinnaliikumistega on suhteliselt madal, kohati isegi negatiivne (näiteks viiulite puhul).

Kolmanda põhjusena tuuakse sageli välja enese erinevate riskistsenaariumite vastu kindlustamine. Ennekõike peetakse siin silmas kiirenevat inflatsiooni. Neid niinimetatud reaalseid varasid nähakse tihti kui häid väärtuse säilitajaid. Näiteks on akadeemilised uurimused näidanud, et teemantide, markide ja haruldaste müntide omamine on andnud inflatsiooni eest päris hea kaitset.

Viimasena mainitakse sageli kollektsioneeritavate varade puhul nende kasutusväärtust. Teisisõnu on need varad sageli ühel või teisel viisil tarbitavad ja pakuvad muuhulgas esteetilist naudingut. Samas ei ole raha paigutamine sellistesse varadesse sugugi odav lõbu. Tehingukulud on kõrged ja nende varade likviidsus madal, mis tähendab, et sagedased ostmised-müümised on väga kulukad.

Autodesse investeerimist uurides jõudsid kõnealuse teadustöö autorid järeldusele, et investeerimiseks ei sobi kaugeltki mitte iga vana auto. Eksisteerib teatud arv niinimetatud kriitilisi edu toovaid faktoreid. Üheks ilmselgemaks neist on asjaolu, kas tegu on rariteediga või mitte. Teisisõnu autod, mida on koguseliselt minevikus toodetud väga vähe, on väärtuslikumad. Siia alla lähevad ka nii auto enda kui ka auto omanike minevik. Nii näiteks müüdi 1964. aasta Aston Martin DB5, mida Sean Connery juhtis James Bondi „Goldfinger“ filmis 2010. aastal 2,9 miljoni naelsterlingi eest, samas kui ilma kuulsusest omanikuta Aston Martin DB5 mudelid vahetavad oksjonitel omanikke keskmiselt 200 000 kuni 300 000 dollari eest.

Järgmine klassikalise auto väärtust määrav tegur on seisukord ja autentsus. Siin tuleb kasuks edukas esinemine sellistel auto autentsust hindavatel üritustel nagu näiteks Concours d’Elégance. Originaalosadest koosnevad ja nii-öelda restaureerimise vabad autod on selgelt kallimad. Ka disain on väärtuse kujunemisel oluline tegur. Kuigi tegu on üpris subjektiivse kategooriaga, siis enamasti hinnatakse siin auto aerodünaamilisust, proportsionaalsust, aga ka kasutatud tehnilisi lahendusi. Väärtust mõjutab tugevalt ka auto või mudeli võidusõidu ajalugu. Märgusõnadeks on siin Vormel 1 sarjad, Le Mansi 24-tunni sõidud ja Mille Miglia.