Et saaks kriisi ajal rahus magada

Praktikas näeme sageli, kuidas teatud ajavahemikus mõne riigi aktsiaturg edestab oluliselt laiapõhjalisi globaalseid indekseid. Hea näide on siin USA aktsiaturg. Olgu mõõtmisperioodiks möödunud aasta, viimased kolm aastat või viis, USA suurettevõtete käekäiku kajastav S&P 500 aktsiaindeks on näidanud oluliselt paremat tootlust kui Euroopa 600 suurimat firmat koondav STOXX Europe 600. Seega ei ole ime, miks paljud investorid seavad küsimärgi alla vajaduse oma portfelli globaalselt hajutada. Miks peaks üldse kaasama tootluse mõttes niinimetatud mahajääjaid?

Teine küsimus, mis paljude investorite mõtteis mõlgub, on seotud eri riikide aktsiaturgude käitumisega kriiside või ka lihtsalt tavaliste majanduslanguse ajal. Ikka kipub olema nii, et finantskriisid on üha sagedamini globaalse ulatusega ja hinnalangust kogevad samaaegselt nii Euroopa, Ameerika kui ka Aasia riikide aktsiaturud. Globaliseerunud maailmas tunduvad finants- ja majandusprobleemid üha kiiremini ühest riigist või regioonist teistesse üle kanduvat.

Liigume nüüd edasi pisut keerulisemate analüüsimeetodite juurde. Üks hüpotees, mis selles valguses püstitatud, kõlab järgmiselt. Lühiajalised kriisid ja järsud hinnalangused on enamasti põhjustatud turupaanikast ja ulatuslikust müügisurvest (nende põhjused on kriiside lõikes sageli erinevad). Pikaajaliselt sõltub konkreetse riigi aktsiaturu tootlus suuresti siiski riigi majanduskasvust. Sageli astutakse analüüsil veel sammuke edasi ja lahutatakse see aktsiaturu tootlust mõjutav tegur komponentideks. Esimeseks komponendiks on seesama üleüldine majanduskeskkond ja selle edenemise määr (lihtsustatult majanduskasv). Teine komponent on juba aktsiaturule spetsiifilisem ja hõlmab endas erinevate väärtussuhtarvude dünaamika uurimist (multiple expansion/contraction).

Saab öelda, et just väärtussuhtarvude järsud muutused (näiteks hinna-kasumi suhtarvus ehk P/E-s) kirjeldavad üpris hästi kriisiperioode. Selliseid, kus paljud turuosalised soovivad aktsiaturgudelt väljuda suhteliselt samaaegselt. Seega viib riskitaluvuse järsk vähenemine kiire aktsiate hinna languseni, mis omakorda toob kaasa väärtussuhtarvude järsu languse.

Uurides aktsiahindade varieeruvuse põhjuseid nende kahe komponendi valguses, selgub, et 3kuulises perspektiivis kirjeldavad muutused väärtussuhtarvudes kogunisti 96% hindade kõikumisest. Lükates investeerimishorisondi pikemaks, näiteks 15 aasta peale, muutub kõige olulisemaks teguriks riigi majanduskasvu näitaja. Tervenisti 39% aktsiate hinna varieeruvusest on kirjeldatav riigi majanduskasvuga.

Analüüsid näitavad, et riigi üldise majandusaktiivsuse roll riigi aktsiaturu tootluses ajas kasvab. See tähendab, et kui 1aastases perspektiivis oli riigi majanduskasvu roll selle riigi aktsiaturu käekäigus ligikaudu 5%, 15 aasta pikkuse horisondi puhul juba 39%, siis lükates investeerimisperioodi 30–50 aasta pikkuseks, kasvab riigi majanduskasvu osatähtsus veelgi.

Siinkohal on hea, kuigi mõnes mõttes üpris äärmuslik näide Jaapan. 1990ndaid kutsutakse Jaapanis kadunud dekaadiks. Tegelikult kestis sealse aktsiaturu hinnalangus isegi kauem, kuni 2003. aastani ehk kokku langesid aktsiate hinnad järjepanu ligi 13 aastat. Kuna ennustamine on keeruline ja ka aeganõudev, on üks lihtne viis oma investeerimisel selliseid pikaajalisi stagnatsiooni- või langusperioode vältida aktsiaportfelli globaalne hajutamine.

Tõsi, lühiajalised ja järsud aktsiaturu langused on valusad, kuid pikaajaliselt stabiilsed ja head tootlusnumbrid on rikkuse ülesehitamisel olulisemad. Globaalselt hajutatud aktsiaportfell aitab meid investoritena kaitsta mõne üksiku riigi kehva käekäigu eest. Olgu seal siis põhjusteks poliitilised valesammud, pikaajaline ebasoodne demograafiline ja makromajanduslik areng, võimalikud relvakonfliktid või midagi muud.