Kuidas tõsta palka?

See võib kõlada kulunult, kuid ettevõtte võimalused palku tõsta sõltuvad sellest, kui palju suudetakse suurendada loodavat lisandväärtust töötaja kohta. Lisandväärtus sõltub paljudest teguritest, muuhulgas ettevõtte tegevusalast, toote või teenuse keerukusest, selle tuntusest, mainest, eelistest konkurentide ees jne – ühesõnaga tervest hulgast asjaoludest, mis meelitavad tarbijaid toodangu eest rohkem maksma.

Suurem lisandväärtus on üldjuhul saavutatav tootmise tõhusamaks muutmisega, mis tähendab suuremaid investeeringuid. Kapitali on meil töötaja kohta aga endiselt vähem kui Põhjamaades, masinate ja seadmete puhul jääme alla enam kui kaks korda. Siit tuleb ka erinevus ühes töötunnis toodetava toodangu mahu ja selle eest makstava palga vahel.

Oleks suurepärane, kui mingi lihtsa regulatsiooniga/muudatusega, olgu selleks hüppeliselt kasvav miinimumpalk vmt, oleks võimalik kaotada madala tootlikkusega ettevõtted nii, et samal ajal kõik madalapalgalised töö kaotanud inimesed leiaksid tasuvama töö kõrgema tootlikkusega firmades. Eks madala tootlikkusega ettevõtetest olegi lihtne lahti saada, kuid sama kindel on ka see, et seal töötavad inimesed uut tööd eriti kiiresti ei leia – kui üldse leiavad. Uue, tootlikuma ja tasuvama töökoha leidmiseks peavad neil olema juba hoopis teistsugused oskused ja teadmised.

Mis takistab ettevõtjaid oma ettevõtteid juba praegu tootlikumaks muutmast? Väited, nagu oleks Eesti ettevõtjad ja ettevõtted liigses mugavustsoonis ja neid tuleb üles raputada, tunduvad olema liialt lihtsustatud ega tundu tõepärased majanduskeskkonnas, kus on viimase 25 aasta jooksul toimunud pidevalt märkimisväärseid positiivseid muutusi. Isegi kui küsimus oleks mugavuses, siis tuleks pigem diagnoosida liiga vähest konkurentsi.

Peaksime seetõttu mõtlema poliitikatele, mille abil seda probleemi lahendada, olgu selleks näiteks turgude parem toimimine ja turule sisenemisbarjääride vähendamine. Ilmselt pole see siiski väga laialdane probleem Eesti majanduses, mis on väga avatud ja ekspordile orienteerunud. Probleem võib olla pigem selles, et Eesti ettevõtetel ja ettevõtjatel ei ole lihtsalt piisavalt oskusi ega teadmisi, kuidas tootlikkust tõsta või suuremat tulu toovatele turgudele siseneda. Kui see diagnoos on õige, siis ei aita ilmselt ka sellisel juhul kaasa sunnitud palgatõusud, mis aitaks küll ettevõttel kiiresti tegevuse lõpetada, kuid ei paku lahendusi tootlikkuse tõstmiseks.

Tegelikult näeme iga päev, kuidas madalama tootlikkusega ettevõtted lahkuvad turult ning töötajad peavad end ümber koolitama, et saada tööd rohkem oskusi nõudval ametikohal kõrgema tootlikkusega ettevõtetes. Ka ettevõtete siseselt toimib pidev tootlikkuse suurendamine. Sellised muudatused võtavad aga aega ning mingis ulatuses on kaasnevad probleemid paratamatud. Töötajate ümberõpe ei käi üleöö, sama moodi nagu ettevõtted ei suuda liiga kiiresti investeerida ega ümber orienteeruda. Madalapalgaline töökoht on igal juhul parem kui töötus. Seetõttu pole ka mõtet miinimumpalka hüppeliselt tõsta, kui samal ajal pole lahendust tööta jäävate inimeste osas.

Eesti Panga analüüside kohaselt on meie majanduse üks eripärasid see, et keskmine ettevõte on küllaltki tubli, kuid samal ajal napib meil tippe. Poliitikakujundajate ülesanne on kujundada ärikeskkonda selliseks, mis soosib väga kõrge tootlikkusega ettevõtete tekkimist ja tegutsemist Eestis. Selle saavutamiseks ei ole ühte võluvitsa. Lahendusi on vaja leida pigem paljudes valdkondades, olgu selleks konkurentsi soosimine ja vähesed sisenemistõkked uutele turgudele, töötamist motiveeriv maksusüsteem ja muud erinevad poliitikad, sh ka erinevad tööturumeetmed.

Kuigi eestimaalased on üldiselt hästi haritud ja ka Eesti haridussüsteem on saanud rahvusvaheliselt häid hinnanguid, ei tohiks ka selles vallas loorberitele puhkama jääda. Kõrgharitute osakaal on Eestis küll suhteliselt suur, kuid on aeg tunnistada, et paljude haridus on moraalselt vananenud. Madalapalgalistelt töökohtadelt pääsemiseks, mille jaoks ollakse tihti formaalselt ülekvalifitseeritud, on ilmselt inimestel abi vaja.

Hea uudis on see, et siseturule suunatud sektorites laheneb madalapalgaliste töökohtade mure iseenesest, kui meie eksportiva sektori tootlikkus lõpuks rikkamate riikide tasemele tõuseb. Selle käigus väheneb Tallinna ja Helsingi bussijuhi palgaerinevus, aga samal ajal peame ka harjuma sellega, et saame siis nagu paljud põhjamaalasedki "nautida" 10eurost kohvi.

Ülo Kaasik esineb 24. septembril majanduskonverentsil Äriplaan 2015.