Jäised poliitilised panged

Eelmisel nädalal sain healt sõbralt Svenilt teate, et nüüd on minu kord endale ämbritäis jäävett pähe kallata. Vaatasin filmijuppi, kuidas ta rõõmsalt puristades ja kehva suusailma trotsides pange tilgatumaks pähe valas, ning pean tunnistama, et erilist isu seda järele teha ei tekkinud. Pigem liikus mõte selles suunas, et mis veider kihk see on, mis taas ja taas sunnib inimesi sellistest ringmängudest osa võtma.

Noorpõlvest mäletan, et sain kummalisi ähvarduskirju, mille sisu oli kokkuvõtvalt järgmine – kui ma seda kirja kümnes eksemplaris ümber ei kirjuta ja oma kümnele sõbrale edasi ei saada, siis tabab mind vähem või rohkem letaalse lõpuga õnnetus. Eks juhtus nii mõndagi, aga otsest seost kirjade saatmise ja maailmarahu vahel tuvastada ei olnud võimalik. Mis seal ikka.

Umbes pool aastat tagasi levis sotsiaalmeedias väljakutse, mille puhul tuli ühe januga ära juua toop õlut ja seejärel paluda kolmel kamraadil sama korrata. Pean tunnistama, et õlle naha vahele keeramine tundub oluliselt tervislikuma tegevusena, kui jäävee pähe kallamine. Kesvamärjukese võistlus keerles Eestis paar nädalat ja väike rehkendus näitas, et selle aja jooksul oleks see pidanud jõudma iga viimase kui rahvuskaaslaseni (lapsed ja vanurid kaasa arvatud). Ning kokku oleks pidanud ära joodama poolteist miljonit toopi õlut. Eks õlletehastel tekkis käivet ja kasumit, nii et päris ilmaasjata kõike seda ette ei võetud.