Glikman: riik on liigkasuvõtja

Kuna igalt töötajale väljamakstavalt eurolt tuleb ligilähedaselt teine riigile annetada, siis tähendab see liigkasuvõtjalikku sundi töötada pool ajast riigi kasuks. Kui eraõigussuhetes on liigkasuvõtmine keelatud, siis maksunduses see kahjuks ei kehti.

Üheks põhjuseks, miks Eesti majandus käib erinevalt Läti ja Leedu omast vähikäiku, on meie kõrge maksukoormus. Kui Eesti üldine maksukoormus on 32,8%, siis Leedul on see 26% ja Lätil 27,6%. Näiteks on Lätis ja Leedus äriühingu kasumimaks 15%, Eestis 21%. Demagoogiline vastuväide, et Eesti maksukoormus pole palju kõrgem, kui Euroopa Liidu keskmine, on sisutühi, kuna me pole kõrgliigas ega saa krõbedate maksude eest pariteetset avalikku hüve, pole meil normaalseid maanteidki. Seejuures pole kurja juur dividendimaks, kuna seda tasakaalustab säilitamist vääriv tulumaksu edasilükkamise põhimõte.

Just töökohtade loomist ja majandusstiimuleid pärssiv sotsiaalmaks on meil üks maailma karmimaid ning selle peab pretsedenditult täies ulatuses tasuma tööandja. Selle põhjuseks on panustamine pahemnaivistidele, kes usuvad, et tööandjalt kõrge sotsiaalmaksu lüpsmine ei vähenda töötaja sissetulekuid. Kummatigi ei sõltu summa liidetavate järjekorrast, vaid oluline on see, kui palju riik tööprotsessi pooltelt manti võtab. Majanduse elavdamiseks tuleks sotsiaalmaksu määra vähendada ning panna see maks ühtlasi töötaja kanda. Kui sotsiaalmaksu peaks tasuma töötaja, tuleks tööandjal küll senine palk säilitada, ent võit seisneks piraatlikke tööjõumakse ja maksuraha raiskamist vastustavate töötajate huvigruppide tekkes.