Eesti ebameeldiv peegelpilt

Näiteks sõltub mis tahes riigi konkurentsivõime oluliselt tema pangandussektori tugevusest. Kuigi meil pole olnud vajadust pankadele etteheiteid teha, pole meil oma pangandussektori arendamiseks suurt midagi võimalik ka ette võtta. Meie konkurentsivõime suurendajate õnnetuseks ei valitse selline olukord üksnes pangandussektoris. Ka töötlevas tööstuses - eriti just selle tehnoloogiliselt arenenumas, ekspordile suunatud osas – pole pilt palju teistsugune. Meil pole kuigi palju hoobasid, mis Erikssoni, ABB või teiste rahvusvaheliste firmade konkurentsivõimet suurendada saaksid.

Eestis on seepeale kombeks öelda, et me saame alandada makse ning poleks õige muude skeemidega üritama hakatagi. Eeskätt mõeldakse loomulikult tööjõumaksude alandamist. Kuid olukorras, kus me peame riigi rahanduse tasakaalus hoidmiseks kiirendatud korras suurendama meil niigi suure osatähtsusega kaudseid makse ning meie eelarvet aitab tuntaval määral (kuid ilmselt viimast perioodi) tasakaalustada Euroopa Liit, pole see tee vananeva rahvastikuga Eestile kuigi perspektiivne. Peame ju tagama oma elanikele minimaalse sotsiaalse kindlustatuse. Me ei saa neljasajale tuhandele pensionisaajale öelda, et alates tulevast aastast on toimetulek teie endi mure.

Tegelikult pole maksude alandamise võimalikkus selles kontekstis üldse esmatähtis. Madalad maksud, nagu ka madalad palgad, on konkurentsivõime olulisteks mõjutajateks vaid siis, kui teisi mõjutajaid pole või kui need on nõrgad.

Kuna aga Eestis pole lühema vinnaga konkurentsivõime tõstmise ettepanekutest peale maksude alandamise juba aastaid kuulda olnud, kaldun arvama, et selliseid ideid tõsiselt ei otsitagi. Meile meeldib järjest vähem peeglisse vaadata ning oma ettevõtluskeskkonda ja iseennast kriitiliselt analüüsida, sest pilt pole enam nii meeldiv, kui kümme aastat tagasi. Veel vähem meeldib meil end muutma hakata või oma harjumustest loobuda.

Paraku pole mälestustega kümne aasta tagusest pildist suurt midagi peale hakata. Muutunud on nii maailm kui ka meie ise ning edukaks toimetulemiseks on makroökonoomilise tasakaalu kõrval vaja omada eelkõige inimlikult ladusalt toimivat ettevõtluskeskkonda.

Miks ikkagi on nii, et meie ühiskonna erinevad lülid omavahel hästi koostööd ei tee, et ettevõtjad alatasa on rahulolematud, et jälle on midagi tehtud ülepeakaela ja nendega läbi rääkimata, et riigistruktuurid väidavad, et neil pole piisavalt esinduslikke (tasemel) koostööpartnereid ja neile laekub harva mõistlikke ettepanekuid, et meie koostöökogud, ümarlauad ja läbirääkimised osutuvad tihti lihtsalt aja raiskamiseks.

Üheks põhjuseks on ilmselt tõsiasi, et me armastame rohkem vormi kui sisu. Me lepime üsna rahumeelselt kõikide JOKK asjadega, peame korralagedust ja obstruktsiooni demokraatiaks jne, sest peame lubatavaks endale sobivas kohas topeltstandardite rakendamist ja puru silma ajamist, lihtlabast hoolimatust ja petmist.

Suurema edu saavutamiseks pole meil välja arenenud ühiskondlikku kultuuri, kus partneritesse ausa ja lugupidava suhtumise nõue oleks tugevamaks seaduseks kui mis tahes kirjutatud seadus. Aga kui saaksime partnereid rohkem usaldada, lihtsustaks see paljude asjade toimimist nii äris kui ka seadusloomes.

Tundub, et oleme jõudnud tasemele, kus meie areng ei seisa mitte niivõrd maksude, kutsehariduse ja muu taolise reformimise, vaid hoopis meie kõveraks kasvanud väärtussüsteemi taga. Ega siis Adam Smith ilmaasjata pühendanud oma teostes moraaliküsimustele tuhandeid lehekülgi ja pidas täiesti piisavaks kasutada kirjasõnas terminit „nähtamatu käsi“ üksnes kolmel korral.