Hea majandusruum sünnib riigi ja erasektori koostöös

Eesti tõusis 2014. aastal Heritage Foundation koostatavas maailma majandusvabaduse edetabelis mulluselt 13. kohalt 11. kohale. Tabelit juhib Hongkong. Majandusvabaduse nurgakivideks peetakse õigusriigi toimimist (sh omandi kaitset ja vähest korruptsiooni), riigi vähest sekkumist majandusellu ja vaba turgu.

Riigil on määrav osa majandusvabaduse garanteerimisel. Riik tagab, et riigist endast lähtuvad piirangud (nt maksu- ja rahanduspoliitika) oleksid minimaalsed ning et eraomand oleks kaitstud. Ülejäänud majanduselu reguleerimisega peaks hakkama saama turumajanduse nähtamatu käsi. Tegelikkuses on turumajandus silmitsi aga mitmete sisemiste ohtudega, mida ta ise alati lahendada ei suuda ja kus peab appi astuma viimase võimalusena karistusõigus. Ohud kasvavad koos majanduse ja ettevõtete kasvu ning nende rahvusvahelistumisega. Kui majandus rajaneb eelkõige väikeettevõtetel, kus ettevõtte omanik on ka selle juht, piisab üldjuhul karistusõigusest (st riik peab tagama ettevõtete kaitse eelkõige tavapäraste varavastaste kuritegude ees), siis ettevõtete kasvades, kus omanikud (nt aktsionärid) ei osale enam igapäevases majandustegevuses, kasvavad ka ohud. Nimetame neid ohte kokkuvõtlikult korruptsiooniks erasektoris.

Näited. Peamiselt nähakse erasektorit korruptsiooniahelas „pakkujana“, kus ettevõtja annab ametnikule altkäemaksu. Samas on ekslik arvata, et see on erasektorit hõlmava korruptsiooni ainus väljendusviis. Maailmamastaabis moodustavad suure osa erasektorit puudutavatest korruptsioonijuhtudes eraettevõtete esindajate vahel sõlmitavad korruptiivsed tehingud ehk business-to-business korruptsioon. Korruptsioon erasektoris tähendab näiteks olukorda, kus kaks ettevõtjat lepivad omavahel hindades kokku (kartellikokkulepe); erasektori korruptsiooni üheks vormiks on ka töötajate poolt tööandja kahjustamine, nt juhtum, kui isik lubab panga laenukomitee juhile varjatud osaluse oma ettevõttes selle eest, et pank talle raha laenaks, kuigi ettevõte ei vasta panga kehtestatud nõuetele ja tõenäoliselt jääb tagasimaksetega hätta. Sellised näiteid ei ole ka Eestile enam võõrad, näiteks mõisteti juuni alguses pistise võtmises, dokumentide võltsimises ja võltsdokumentide kasutamises süüdi ühe kaubandusketi projektijuht, kes süüdistuse kohaselt eelistas töövõtjatena kindlaid äriühinguid või kohtles äriühinguid tööde tegemise ja vastuvõtmise protsessis soodsamalt.