Neivelt ei ole Eesti patrioot

Eesti ettevõtluse ja avaliku sektori arengu vahel võib tõmmata paralleele. 20 aastat tagasi olid tegevjuhtideks ettevõtjad (nt Jüri Mõis), poliitikud olid nagu riigi tegevjuhid ja omanikud korraga (nt Tiit Vähi). Siis palkasid omanikud endale tegevjuhid ning taandusid ise nõukogudesse. Nüüd on sama asi juhtunud Eesti riigiga – peaministriamet on tegevjuhitöö, mis pole ihaldusväärne. Pigem tantsimine omanike pilli järgi, kes nõuavad kuluefektiivsust ja kasumit. Aga omanikke on liiga palju, et kõigile jaguks.

Selles ei oleks midagi hullu, kui Neivelti viidatud madal palk ei seostuks otseselt visiooni puudumisega - mida Eesti peaks tegema, et siin oleks parem elada ning oleksime konkurentsivõimelisemad.

Eesti Vabariigi tegevjuht, tubli ja innukas Taavi Rõivas lajatas aga juba esimesel päeval: „Eestil ei ole vaja „suurt narratiivi“ ja ainus narratiiv, mida vajame, on lootus paremale homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.“ Tule, taevas, appi! Kõnekirjutajal oli kas erakordne pohmell või on ta Putini Venemaa mõjuagent. Sellisele riigile, ettevõttele, erakonnale, kirikule või inimesele, kes ei tea, mille jaoks tal minult saadud/ära võetud eurosid vaja on, ei tahaks kohe ühtegi anda. Need, kes on kunagi mõnd ettevõtet omanud, teavad: sa põled kirest saavutada, vallutada, alistada.

Mäletan, kui koos Rain Lõhmuse, Hannes Tamjärve ja Jüri Mõisaga 1996. aastal Riias saldejumsi sõime – kirjutasin Äripäeva lugu, kuidas Hansapank Lätti laienes. Meestel oli visioon, Hansapanga aktsiaid tahtsid kõik osta. Järeltulija Neivelt aga Eesti Vabariigi aktsiaid osta ei soovita. Ta viib oma raha Soome, olles Fortumi aktsionär. Aastaid Peterburis töötanud Neivelt võib ju siinsetele kohalikele väikeettevõtjatele rääkida, et me ei oska äri ajada ja palka maksta, kuid ta ei ole väljapaistvalt Eesti patrioot. Ja kui ise ei ole, ei saa seda ka teistelt nõuda. Sama asja kohtab üle Eesti – vallajuht võitleb Lõuna-Eestis kohaliku pisikooli eest, kuid oma võsud käivad kõik Tartu nooblimates eliitkoolides.

Eesti Vabariigi väikeaktsionärina on minus veidi omanikutunnet, mida sellest riigist tahan. Praegu tunduvad kõige kiiremad asjad olevat maksimaalne töökohtade loomise soodustamine erasektoris; investeeringute/investorite kojumeelitamine (kui Eesti kodanike raha läheks meie majandusse, tekib ka uusi töökohti) ning inimeste kojumeelitamine.

Suures pildis on Eestil aga vaja kesta. Perekonnal on mõte, kui on järeltulijad. Riigil on mõte, kui ta ei sure välja. Soome kolleeg Matti Poijärvi pakkus hiljuti, et mitte Eestit ei tule Soomega liita, vaid vastupidi. Tema meelest on Eestis elukeskkond niivõrd palju parem. Meil võivad olla madalamad palgad, aga meil on ka väga palju madalamad hinnad. Matti näeb, et kui on nii head hinnad, ei ole madalam palk probleem, vaid konkurentsieelis. Nii ongi.

Euroopas ei roki mitte kaubandusketid, kes maksavad töötajatele liiga vähe palka. Euroopa keskmises (sic!) ettevõttes töötab seitse inimest. Euroopa on perefirmade kodu. Enamikes neis on head palgad, sest administreerimise peale liiga palju ei kulu. Ahneid ja killustunud aktsionäre ei ole. Ettevõtluskeskkonna visioon on veelgi lihtsam: kõik, kes pole palgaga rahul, hakaku kohe ettevõtjaks, andku vähemalt endale tööd. See on maailma kõige parem väljakutse.