Võlakirjaturule tuleb elu sisse

Kolmandaks elavnemise võlakirjaturu elavnemise põhjuseks on see, et võlakirjade väljaandjateks on praegu valdavalt keskmised ja väikesed ettevõtted. Nende seas paistavad esiteks silma finantseerimisteenuseid pakkuvad ettevõtted, kellele võlakirjaturg on esmane rahastamisallikas, sest pankadest nad laenata ei saa. Teine tüüp on kasvufaasis olevad ettevõtted, kelle praegune rahavoog ei ole pankade jaoks veel piisavalt stabiilne. Kolmas tüüp võlakirjade väljalaskjaid on nn projektettevõtted ehk ühe konkreetse investeeringu tarbeks loodud ettevõtmised, nt kortermaja arendajad, kes soovivad kasvukapitali kaasata.

Suuri firmasid tuleb veel oodata. Tõsine võlakirjaturg käivitub Eestis tõenäoliselt siis, kui suured ettevõtted oma võlakirjadega välja tulevad. Suurtel ettevõtetel on paslik vaadata võlakirjaturu kui alternatiivse finantseerimisallika peale. Ühtepidi annab selleks põhjust suurenenud investorite huvi, teisalt võlakirjade kui finantsinstrumentide pakutavad hüved. Suurtele võib praegu tõesti näida, et raha on lihtsam ja odavam pangalaenu teel kaasata. Kuid võlakirju väljaandev ettevõte saab palju tingimusi just endale meeltmööda seada, sealhulgas valida võlakirjade pikkuse, intressi maksmise tiheduse või muude piirangute osas. Lisaks paindlikkusele teeb see ettevõtte rohkem nähtavaks ja tekib tihedam side suurema investorkonnaga.

Eesti võlakirjaturu eestvedajateks võiksid sarnaselt meie lõunanaabritega olla suured riigiettevõtted, mis annaksid lisaks riigile kui omanikule kaudset kasu, eelkõige finantsharituse tõusul. Latvenergo on näiteks emiteerinud võlakirju üle 100 miljoni euro kupongimääraga 2,8%. Ma ei leia, et igal inimesel peaks olema tingimata väärtpaberiarve, kuid erinevaid investeerimisliike ning nende plusse-miinuseid on kõige parem siiski päriselust õppida. Kui kapitaliturg on passiivne, võib see aga mõningate instrumentide läbikukkumise näol kogu turule negatiivseid varjundeid luua.