Riigi üüripindu pole vaja

Enamik üürituru revolutsionääride argumente baseerub arvamusel, et üürileandja vihkab üürnikku. See ei ole nii. Turul tegutsevate professionaalsete üürileandjate ring laieneb järjest.Naeruväärne on väide, et meil ei ole üüriturgu. Eesti üürisektor on rahvaloenduse andmetele tuginedes 15-20, Tallinnas 20-25% eluruumidest. Igas Tallinna linnaosas on võimalik mõistliku aja jooksul üürikorter leida. Defitsiiti tuleb ette, kuid see ilmneb augustis-septembris, kus otsuseid viimasele hetkele jätnud tudengid tõepoolest üüriturgu ummistavad. Oluline üüripindade defitsiit oli viimati oli  2011. aastal. Praegu on hilja hakata neid ammu paranenud haavu ravima.

Üürisektor on laienemas. Turule tuleb üürnikke juurde, nende nõudlust tasakaalustab sujuvalt väikeinvestorite pakkumise suurendamine. Korterite arendajad kinnitavad, et uutest korteritest ostetakse 10-15 protsenti selleks, et neid üürile anda. Seega ei ole asjakohane ka väide, et üüripindu ei arendata. Arendatakse küll, kuid üürileandjaks ei jää arendaja ise, vaid väikeinvestor, kes lepib suhteliselt väikese tootlusega. Lisaks soetavad investorid usinalt kortereid vanemates majades. Seega on uutes majades asuvate ja kallimate üüripakkumiste kõrval üürisektori odavam ots aktiivselt laienemas.

Üürituru suurim probleem, mis takistab ka suuremate institutsionaalsete investorite üüriinvesteeringuid, on võlaõigusseadus. Kinnisvarafirmade Liit on koostöös advokaadibürooga Glikman, Alvin &Partnerid koostanud ettepanekud nende puudujääkide kõrvaldamiseks, mis on jõudnud ka justiitsministri lauale.Avaliku sektori üüripindade turule toomine suurendab üüripakkumist ja seeläbi majandusotsustel mittebaseeruvat konkurentsi. Tihedam konkurents surub hetkeks üürihinnad alla ja tõrjub erasektori pakkumise turult välja, sest üüriäri tasuvus on niigi suhteliselt marginaalne.