Tippspordile raha  riigiettevõtetest

Mis see tippsport siis maksab? Sellele küsimusele vastamine on kõige valusam. Ma eeldaksin, et keegi julgeb seda küsimust küsida ja sellele ka vastata. Et kas me teeme edasi sporti – või tahame teha ka tippsporti. Ja see vastus tuleb ka selgelt välja öelda. Kas teha tippsporti või mitte – see on minu meelest põhimõtteline küsimus. Eesti Olümpiakomitee (EOK) sobib seda otsust hästi tegema. EOK on olnud konservatiivne ja apoliitiline organisatsioon. Eks see on Eestis muidugi paratamatu, et Eestis on keegi kellegi sõber, sugulane, õde, vend või poeg, sellest tuleb aru saada ja üle olla.

Ja kui me nüüd otsustame, et hakkame tippsporti tegema, siis järgmiseks tuleb küsida, kust tuleb selleks raha. Raha saab tulla kas riigilt, omavalitsuselt või sponsoritelt, st ettevõtjatelt. Ükski minusugune ettevõtja ei suuda isegi ühtainust sportlast üleval pidada, rääkima siis terve spordiala toetamisest. Raha saab niisiis tulla ainult suurtest organisatsioonidest. Kui me tahame Eestis teha tippsporti, siis peaks raha tulema riigi või suurettevõtete käest. Tippsport on oma vahenditega läinud nii kaugele eest ära, et eraettevõtjad üldjuhul ei suuda seda kinni maksta. Meiesugused putukad lihtsalt ei jõua seda üleval pidada.Üks võimalus on, et tippsporti toetavad riigifirmad. Võib teha otsuse, et riigifirmad peavadki tippsporti toetama: Tallinna Sadam, Eesti Energia, palju meil neid suuri riigifirmasid on. Otsustamise koht on siis, kas nad toetavad sportlasi otse või alaliitude kaudu. See on see koht, kust oleks päriselt raha tippspordile võtta. See ei tähenda, et raha peaks ainult sealt tulema, muidugi jäävad ka sponsorid, kohalikud omavalitsused ja riik.

Ja kui me jääme selle juurde, et raha võib tulla ainult eraettevõtjatest sponsoritelt, siis ütleme selle ka välja. Et me teeme sporti või harrastussporti – aga mitte tippsporti.  Missugune tahes see sõnum ka ei ole – see tuleb välja öelda. Ükski sportlane ei lähe ju olümpiale kaotama. Ükski treener ei taha halvasti tööd teha. Keegi ei taha saada kuussada eurot kuus bruto, nagu paljud tippe treenivad treenerid praegu saavad.

Spordis ja harrastusspordis on rahal hoopis teistsugune roll. Seal ei otsusta raha sugugi kõike. Spordis, eriti harrastusspordis, ei tohigi raha ei tohi olla liiga palju, aga ka mitte liiga vähe. Seda peab olema optimaalselt, et vajalikud asjad saaksid tehtud. Kui raha on liiga palju, siis muutub inimene sageli laisaks. Kui on liiga vähe, siis ei juhtu keskmistega ja harrastusportlastega mitte midagi. Raha ei ole see, mis inimese ennast liigutama paneb. Kui sa tahad suusatada, siis sa uusatad kas või teksapükstega, ja siis pärast vaatad, mis edasi saab, kui selgub, et suusatada meeldib. Sportimine peab ikkagi sisemine vajadus olema.

Aga kui on liiga vähe tippude jaoks – neile, kellele on looduse poolt rohkem antud –, siis nemad jäävad ilma võimalusest ise areneda ja suurvõistlustel osalemise ja medalite võitmise kaudu rahvale positiivseid emotsioone pakkuda. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem nõutakse. Ja kellelt rohkem nõutakse, sellel on tarvis rohkem vahendeid. Raha hulk üks ei vii tippu, aga kui seda napib, siis ei pruugi tippu jõua see, kes eelduste poolest võiks selleks võimeline olla. Kui seda potti ei suurendada, kust tippspordi raha tuleb, siis saamegi Eestis edaspidi teha sporti ja harrastussporti. Raha juurdeandmine pole küll ainus võluvits, aga hädatarvilik on vastata küsimusele, kas me vajame tippsporti või ei vaja.

Toimetatud intervjuu põhjal