Eesti edu võti peitub hõredas asustuses

Ühe hoiatava näite linnastumise vallast pakub tänane majandushiiglane Hiina, kus paljudes korrusmajades liftid ei tööta või nende kasutamise eest tuleb eraldi maksta. Kui palju tahes ka sellisel elumajal on korruseid, üles tuleb minna jalgsi. Sellises majas ei ole keskkütet ega konditsioneeri ning odavamates neist on ühe inimese kohta ruumi vaid ahvipuuri jagu.

Soolast hinda tuleb maksta ka auto kasutamise eest. Näiteks 24 miljoni elanikuga Shanghais on lubatud registreerida vaid 50 000 autot aastas ning registreerimise õigusi müüakse oksjonil, kus hind küünib juba 6000 dollarini, mis mõne margi puhul on enam kui uue auto hind. Seda saavad endale lubada vaid hea sissetulekuga perekonnad, kuid nemadki ostavad pere peale enamasti vaid ühe auto. Pekingis aga võeti olümpia ajal kasutusele kord, kus ühel päeval on lubatud sõita paaris ja teisel päeval paaritu numbriga autodel. Seda korda rakendatakse ka praegu juhul, kui õhusaaste kasvab kriitilise piirini.

Teise hoiatava näite pakub ülerahvastunud India. Ühelt poolt puudulik prügimajandus ja teiselt poolt küttematerjali puudus on tekitanud olukorra, kus linnades põletatakse kõike, mis põleb – nii plastjäätmeid kui kuivatud lehmasõnnikut. Dehlis näiteks on see muutnud linnaõhu paiguti hingematvaks ning iseloomulik lõhn lööb ninna kohe lennukilt maha astudes. See on India tänane reaalsus, kuid naftaajastu lõppedes võib muutuda tõeluseks ka praegustes heaoluriikides.

Läänes on urbaniseerumise põhjuseks napp tööjõuvajadus põllumajandustootmises, ehk ka madal tööhõive maapiirkondades laiemalt. Hiinas ja Indias, kuid mujalgi, kus põllumajanduslik tootmine tugineb suuresti veel käsitööle ja loomjõule, põhjustab aga linnastumist haritava maa nappus ja madal tööviljakus, mis ei taga pere kasvades piisavat toimetulekut ega tegelikult rahulda ka neid vajadusi, mida tekitab kaasaegne ühiskond.

Sealt kaugelt Eesti poole vaadates on raske mõista, miks riik, kus statistiliselt asub ühel ruutkilomeetril vaid 30 inimest, põeb neidsamu raskusi, mida ülerahvastatud riigid, kus inimesed on oma kodukohast lahti kistud ja sunnitud rakendust otsima mujal, olgu siis suuremates linnades või välismaal. Kaugelt vaadates tundub põhjendamatu, et meil on küll ressurss – maa, metsad, meri, järved, jõed, põlevkivi ja paekivi –, aga inimesed, kes võiksid selle ressursi enda kasuks tööle panna, eelistavad olla palgatöölised kuskil võõrsil. Või siis pidada ametit avalikus sektoris, kus ei ole vaja taluda ettevõtlusega seotud riske. Hiinast vaadates on Eesti 1,3 miljonit inimest nagu hoovikogukonnana toimiv hutong, mis peaks suutma ühte hoida ja oma probleemid kõige mõistlikumal viisil koos lahendada.

Praegu on aga Eesti võim pühendunud ennekõike nendele tegevustele, millel on valija silmis piisavalt atraktiivsust – ehitab Euroopa Liidu raha eest laiu maanteid, rajab kergteid ja veetrasse, mille saab järgmistel valimistel ette näidata, ehitab ka koolimaju rohkem, kui neid on vaja. Samas ei panustata vahetult inimesse ja tema ettevõtlikkusse, sest see ei anna koheselt nähtavat tulemust. Tegelikult oleks meil ju vaja vaid mõtteviisi muutust ning soovi uus mõtteviis ellu rakendada. Inimeste toimetulek, majanduslik edu ja rahulolu nii iseenda, oma eluviisi kui ka oma riigiga tuleb selle järel.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi „Edukas Eesti“ raames.