Heido Vitsur: peame julgelt piire avardama

Majanduskasvu võtmena on hakatud üha enam kõnelema tööjõu sissetoomise vajadusest, ent seda ägedamalt on sellele mõttele hakatud ka vastu vaidlema. Pole ju võõrtööjõu sissevool enamikes riikides pikaajalist ja probleemitut õnne endaga kaasa toonud. Kultuurilised ja muud barjäärid on osutunud keerukateks ja pahatihti ka täiesti ületamatuteks. Kuid enam pole võimalik pead liiva sisse peita meie reaalse ja tulevase konkurentsivõime, demograafilise olukorra, migratsiooni kiirenemise ja elanike sotsiaalse kaitstuse kindlustamise vajaduse ees. Muutused rahvastiku vanuselises struktuuris, legaalsete (maksumaksjate) töökohtade suhteline vähesus ja suurenev konkurents tööjõu pärast kogu maailmas ei jäta selleks aega.

Miks ikkagi on riigis, kus 1. jaanuari seisuga oli 74 000 legaalset töökohta vähem kui 2008. aastal, nii raske tööjõudu leida? Ja seda vaatamata küllaltki suurele tööpuudusele ja tagasihoidlikke sotsiaalseid tagatisi arvestades. Miks on toonase 51% asemel praegu legaalne töökoht ainult 47% elanikkonnast, kuigi 20-65aastaste osatähtsus ega arv pole nende aastate jooksul peaaegu üldse muutunud? Osa neist töötab loomulikult võõrsil, kuid mitte kõik. Sellist tööjõu kadu on meil väga raske korvata - kui 2008. aastal oli meil 15-19aastasi 94 000, on neid täna üksnes 64 000.

Ilmselt moodustavadki tööturule tulijate väike arv, suur väljaränne ja vähenenud hõivatus Eesti jaoks kõige keerulisema ja mitmetahulisema sotsiaal-majandusliku probleemi, kus vastuseid tuleb leida eeskätt järgmistele küsimustele. Esiteks sellele, miks Eesti töötud ei suuda või ei taha tööd leida. Teiseks sellele, miks ei suudeta tööturul nõudlust ja pakkumist kiiremini teineteisele lähendada, näiteks suurendada vajalike kutsealade populaarsust noorte hulgas. Kolmandaks on endiselt vastuseta, miks me ei suuda luua piisavalt selliseid kõrgemat lisandväärtust loovaid ettevõtmisi, mis suudaksid vähendada noore tööjõu Eestist väljavoolu, kuigi oleme sellisest vajadusest rääkinud juba aastaid. Ning kõige tähtsam oleks mõista seda, miks me nendesse probleemidesse ikka veel üpris ükskõikselt suhtume.