Suur valitsus ees, rikkus taga

Ofori kogemused ja soovitused iseloomustavad väga hästi kõrgeid riske ja tehingukulusid n-ö eksootilise maailmaga kauplemisel. Ja ometi olevat maailma kõrgeim investeeringute tasuvusmäär just Aafrikas. Aafrika keskklass on tänaseks juba sama suur kui Indias ning linnad, need tootmise ja tarbimise epitsentrid, kasvavad hoogsalt, vajades energiat, taristuid jm. Need kõik on võimalused meie ettevõtjate jaoks.

Ofori jutt tuletas ühtlasi meelde majandusteadlase Dani Rodriku öeldut: kui sul on kaks küpsist ja mul kaks klaasi limonaadi, on kaupa ääretult lihtne teha. Kui aga tahta siseneda Aafrika kiiresti kasvavatele, kuid riskantsele turgudele, mida iseloomustab vähene usaldus, siis peab riik ettevõtjatele riskide maandamiseks kindlasti oma garantiisid pakkuma. See seletabki, miks avatuma majandusega riikides on enamasti suuremad valitsemiskulud – riigi teenuseid on vaja ettevõtjatele globaliseerumisega kaasas käiva ebastabiilsusega võitlemiseks.

Sestap soovitab see Princetoni professor: kui riik tahab suuremaid turgusid, suurenegu ka valitsus samamoodi. Eesti kontekstis peaksid siis nii vettinud mägrad kui ka noored gasellid nõudma rohkem riigi teenuseid: investeeringute kaitselepinguid kiire majanduskasvuga riikidega, riiklikke strateegiaid kaubanduse arendamiseks, tõhusat saatkondade võrgustikku heade majandusdiplomaatidega ning riigiasutusi, mis edendaks senisest hoogsamalt eksporti ja kindlustaks suurte ettevõtete tehtavaid investeeringuid tõusvatele turgudele.

Viimasel ajal räägivad aga ettevõtjad, samuti ministrid ja tippametnikud üksteise järel hoopis sellest, et Eesti valitsemiskulud on liiga suured ja riik ülepea liiga kallis. Soovitatakse üle vaadata ametnike hulk ja funktsioonid, pannakse ette valitsuskulud külmutada. Samas võib juhtuda, et ettevõtjate soovi järgi reformitud riigiaparaat ei ole sugugi väiksem ega odavam.

Tõenäoliselt ei ole odavat riiki soovijatele näppu juhtunud Yale’i poliitikateadlase David Cameroni uurimustöö, mis leidis tähelepanuväärselt tiheda seose riigi kulutuste ja sissetuleku vahel inimese kohta. Turud on selle järgi kõige enam arenenud ja efektiivseimad nendes riikides, kus neid aitavad tugevad riigi institutsioonid. Kusjuures sama rikkustaseme juures oli valitsus suurem just selles riigis, mille majanduses oli väliskaubandusel suurem osakaal.

Aga mis kasu sellisest suure riigiaparaadi abiga maailmas ringi rassimisest siis eestlastele on? Kuna Eesti turg on nii pisike, siis sõltuvad meie tootjad ja teenusepakkujad just välisturgudest. Selle valguses saab väita, et Eesti rikkus ei suurene, sest riskantsetele, kuid head kasumimäära pakkuvatele turgudele sisenemiseks on meie valitsus liiga õhuke.

Tehingute toimumiseks on vaja palju riigi rahastatud eeltingimusi, alates konflikti puudumisest ja tavalisest tänavajulgeolekust kuni usaldatava valuutani. Enne tehingut peab keegi uurima kauba vastavust kehtivatele standartidele ning kontrollima selle väidetava omaniku staatust. Sõlmitud leping peab kehtima ja seda peab olema võimalik kohtus vaidlustada. Maksude tasumine peab olema selge jne.

Kujutlege nüüd, kuidas saaks õhuke riik osutada selliseid teenuseid (kaitsevõime, politsei ja piirivalve, (kesk)pangad, standardiametid, notarid, maksuametid) meie noortele gasellidele ja endiselt uljatele mäkradele välismaal. Firmadel endil ei ole selleks tööks ei raha ega võimu.