Ma ei armasta Suurt Venda

 "1984" tundub aga teosena, kus ekstrapoleeritakse totalitaarsete ühiskondade trende ning luuakse õõvastav düstoopia. Riigist on raamatus saanud ülim eesmärk ja indiviidi pole enam olemas. Huvitaval kombel on selle raamatu asjakohasus enam kui 20 aastat pärast kurjuse impeeriumi (NSVL) kuulsusetut lõppu taas kasvanud. Orwell suutis ilmselt tabada enamat kui omaaegsete vasakpoolsete diktatuuride olemust.

Orwell tabas etatismi sisu. Etatism on usk, et riik on ülim eesmärk iseeneses. Riik otsustab kõike, osaleb kõiges, jagab, valitseb, toidab, armastab ning evib lõpliku tõe monopoli. Oma räigeimas vormis on etatism institutsionaliseerutud vägivald. Vägivalla ohvrid haigestuvad lõpuks kuulekusse, mida iseloomustab lootusetus ja intellektuaalne stagnatsioon. Apaatselt heidetakse end riigi/valitsejate jalge ette. Eluterve individualism asendub justkui õilsa, kuid samas hüsteerilise kollektivismiga, kus kõik vähegi erksamaid indiviide üritatakse keskpärasusse tagasi sikutada. Parim näide sellest on  progresseeruv tulumaksusüsteem.

Ka Eestis on viimastel aastatel päris tõsiselt etatismi haigestutud. Kord antakse mõista, et kõik, kes erasektoris riske võtavad ja väärtust loovad, on tõenäoliselt kelmid. Järgmine kord leitakse, et rahvas võiks 30 aastat istuda teadmatuses, kuidas neid mõjutavad otsused sünnivad. Võimust eemale jääjad, kuid sinna siiski pürgijad  ei ole aga suutnud päris pika aja jooksul välja mõelda ühtegi paremat ideed kui vaesuse ebaõiglane ümberjagamine. Globaalsetest trendidest ei maksa rääkidagi – kord selgub, et kõigi jälgimine on moraalne, sest seda teeb riik õilsatel eesmärkidel. Siis kõlab, et üha massiivsem regulatsioon ning selle kehtimise kontrollimiseks üha paisuv aparaat on vältimatu tee õnneliku tuleviku juurde. Kolmas tahab otsustada, kui suure limonaadi võib endale korraga sisse kaanida.