Iseseisvusaja mastaapsed investeeringud ülemaalisse avalike teenuste taristusse ei ole saavutanud soovitud eesmärki ehk pidurdanud väljarännet. Kuigi elamufondi erastamine ja vara õigusjärgne tagastamine olid 20 aastat tagasi poliitiline vältimatus ja rahva tahe, on need protsessid tänaseks viinud vaesemates piirkondades kinnisvaralise sunnismaisuseni. Inimesed tahaksid ehk lahkuda, kuid nendele „kingitud“ kinnisvaral puudub müügiväärtus, mille eest arenevates piirkondades mingigi eluase soetada.
Kui praegu peavad jõukamate piirkondade maksumaksjad kaudselt niikuinii tagamaid üleval, siis miks mitte teha aus ühekordne tehing, maksta omast ja ka Euroopa abirahast selle kuni 5% elanike ümberasumine kinni. Projekt tasuks ka välisabita end mõne aastaga.
Selge see, et kõik ei taha minna. Kes ise toime tuleb, on vaba jääma. Ta ainult loobub õigusest saada sel alal avalikku teenust, olgu see siis haridus, arstiabi, turvalisus või hoolekanne. Kelleltki ei sundvõõrandata omandit. Kel maad ja metsad, võib neid rõõmuga ja tuluga edasi majandada, nagu mõistus võtab, ärgu ainult riigiabi küsigu.
Mis siis aga selle hiigelalaga, mille lähedalegi ei küüni ükski kaitseala ega rahvuspark Euroopas, peale hakata? Eks ikka aed ümber ja loomad sisse! Inimesest jäänud tühjad kohad täidab muu loodus. Ning ka inimestele tekib uusi töökohti.
Praktiliselt inimtühjast ning looduslikult mitmekesisest alast võiks kiiresti saada Euroopa loodusteadlaste, keskkonnauurijate jt eksperimentaalbaas, Euroopa Serengeti vähemasti territooriumilt, kui ka liigilises mitmekesisuses alla jääme. Hästi tarastatud alal saaksime sallida suurulukite, olgu karud, hundid või põdrad, hoopis suuremat arvukust võrreldes praegusega. Ent siiski mingi piirini. Teadusprojektide raha kõrval tasub tulu saada ka turismimajandusest kõigis selle harudes. Kui loomi on palju, peab nende arvukust ka hoolega reguleerima. Kui näiteks lubada suurulukite arvukuse neljakordistumist, peaks selle taseme stabiilsena hoidmiseks ka vastavalt suurendama küttimist.
Oletagem, et ühe suuruluki küttija jätab riiki maha keskmiselt 3000 eurot (load, elamine, teenindus, trofeed jne). Kui sellisid kütte oleks aastas 150 000, räägiksime me oma „Põhjala savannis“ poole miljardi eurose aastakäibega majandusharust. Teaduse, seiklusturismi ja omavalitsusest säästetu jagu kauba peale. Miljard ja tükk teist puhast raha aastas – pole paha, ütleks vana jahimees Villu Reiljan.
Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, EMT, Raidla Lejins & Norcousi, Saku Õlletehase, Tallinna Vee ja Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Võlakirju saab märkida 28. augustini
Riias Preses Nama Kvartālsi ärikeskust arendav AS PN Project alustab uut võlakirjaemissiooni, pakkudes investoritele 8,5% aastase tootlusega lunastustähtajani tagatud võlakirju. Võlakirjade märkimine kestab 17.–28. augustini ning ettevõtte eesmärk on kaasata 3 miljonit eurot ehitustööde lõpetamiseks ja käibekapitali rahastamiseks.