Kas sellist Eestit tahtsimegi? Jah. Ei. Oleneb, kellelt küsida. Selline ta täna on – mõnele edulugu, teisele pidev võitlus ja läinutele mälestus, kirjutab Skype'i eksjuht Tiit Paananen.
Uurides, mida inimene tegelikult tahab, teavad täpset vastust kohe vähesed, aga pärast mõningast “sibulakoorimist” jõutakse sarnaste põhiväärtusteni. Me kõik tahame olla terved, õnnelikud ja vabad. Tahame hingata puhast õhku, juua puhast vett ja elada loomulikus nüüdisaegses keskkonnas.
Ettekujutus, kuidas rahuldust pakkuva Eesti eluni jõuda, on igaühel isesugune. Virkadele sobib üks, laiskadele teine tee; humanitaaridele kolmas ja inseneridele neljas lähenemine. Kindel on aga see, et meie riigi jaoks loovad ühtse ja toimiva terviku ikkagi kõik inimesed koos – taustast sõltumata.
Meid peab saama rohkem. Ehkki meile tundub, et Eestit on n-ö taaskäivitatud mitu korda ja peaaegu iga põlvkond on pidanud justkui uuesti alustama, ei erine me siiski teistest rahvastest selles osas oluliselt. Iga rahva ajaloost leiab reset-momente.
Artikkel jätkub pärast reklaami
Pikemalt loe tänase Äripäeva paberlehest.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Tugevad vihmasajud toovad aina sagedamini kaasa olukordi, kus linnatänavad muutuvad minutitega jõgedeks, ristmikud seisavad vee all ning sademevesi koormab üle kogu taristu. Üleujutusi seostatakse enamasti erakordsete ilmaoludega, ent probleemi tegelik põhjus peitub linnade ülesehituses: järjest rohkem rajatakse kõvakattega pindu, kuid sademevee juhtimise süsteemid on ehitatud aastakümneid tagasi teistsuguseid tingimusi arvestades.