Ettevõtjad, mis lahti?

Tundub, et väga paljud ettevõtjad siiski lootsid, et asjad lähevad kiiremini paremaks. Tõenäoliselt tundub paljudele, et valitsus ei saa aru, mis toimub. Räägitakse, et Eestis on majandusseis hea ja ainus probleem on liiga kiire palgakasv. Kuid Eesti majandusseis paistab ülejäänud Euroopa kõrval hea lihtsalt seetõttu, et võrreldakse kehvadega. Valitsus ja Eesti Pank võiksid selle asemel, et hoiatada pidevalt võimaliku palgaralli, laristamise ja selle hukutavate tagajärgede eest, mõista, et ettevõtted ei kavatsegi raha palkadesse niisama kühveldada (see on paratamatus, kuni jõutakse asjad ümber korraldada) ja tarbijad saadud summasid silmapilguga sirgeks lüüa. Oleks aeg tähele panna, et ettevõtetel ei ole investeerimiseks ja muutusteks piisavalt ressursse ning tihtipeale napib motivatsiooni, sest tuleviku areng ei ole roosiline. Vaja oleks mõistmist, mitte näpuga vehkimist.

Sõnadega on võimalik muuta meeleolusid. See võib olla ka põhjendus, miks tuleva ja ületuleva aasta majandusprognoosid – ka suurte ja tähtsate institutsioonide tehtud – kipuvad olema maast lahti. Tõenäoliselt lähevad asjad tasapisi paremaks, kuid prognoosides on siiski palju soovmõtlemist sees. Tarbijad ei ole ei Eestis ega Euroopas valmis oma kulutusi eriti suurendama. Tagasihoidlik inflatsioon ja madalale lükatud ametlikud intressid ei erguta inimesi kulutama, ettevõtteid investeerima ega panku laenu andma, sest tulevikuootused on hillitsetud. Täiesti põhjendatult, sest suurte muutuste tegemine nõuab aega ning suuremale osale Euroopale on vajalike muudatuste ulatus hiigelsuur.

Eesti ettevõtjates pole optimismi, sest kõik on kuidagi keskpärane: majandus kasvab, kuigi vähe, käivet on, kasumit on ka, kuid kasv on kehv, konkurents on tihe ja tundub, et tulevik ei too erilist kergendust. Suurema osa tööstus- ja ehitusettevõtete tulevikuootused on tavapärasest kehvemad, kaubandusse ja teenindussegi on tasapisi pessimism levinud. Isegi IT-ettevõtete meeleolud on tuleviku suhtes muutunud keskpäraseks. Vaid hotellid ja restoranid näevad tulevikku positiivselt ning kinnisvarafirmad hõljuvad roosas udus.

Tarbija eelistab ettevaatlikuks jääda. Ainsad optimistid on tarbijad, kuid selle optimismi juures ei plaani tarbijad sugugi ostuhullusesse sukelduda. See optimism on rohkem tõdemus, et asjad liiguvad tõenäoliselt paremuse suunas, mistõttu kulutusi küll suurendatakse, kuid ettevaatlikult.

Kui pole optmismi, kui pole usku, et tulevikus läheb paremaks, siis majanduses asjad ei liigu, vähemalt mitte kuigi kiiresti. Ettevõtjad ei investeeri, tarbijad ei kuluta. Sellises seisus on oluline, et frustratsiooni juurde ei tekitataks. Eestil on ilmselt keeruline mõjutada meeleolusid mujal maailmas, kuid meil oleks võimalik toimetada nii, et me ise ei teeks endale asju keerulisemaks.

Nagu iga teinegi inimene püüab ettevõtja end muutunud oludega – suuremate kulude ja konkurentsitihedama keskkonnaga – kohandada. Mõni ei suuda ja süüdistab teisi – konkurente, valitsust, panku ja keda veel. Läbikukkujate hädakisale ei tasu tähelepanu pöörata, kuid kui kurtma hakkavad edukad, siis on kurjast sellest mitte välja teha. Ei tasu negatiivseid protsesse eitada ja eirata ning numbritega žongleerimise teel asju paremana näidata.