Lobjakas: Ukraina minnalaskmine ohustaks Eesti julgeolekut

Esiteks oleksime kohe rohkem eksponeeritud Venemaa suunal: Moskva saab juurde enesekindlust, tal vabaneb aega ja ressursi teiste sihtmärkide jaoks. Teiselt poolt kannatame läbi selle, et löögi saavad ELi prestiiž ja autoriteet. Kolmandaks tuleneks siit ELi järsult süvenenud passiivsus idasuunal.

Edasi omakorda võimenduksid lõhed ELis sees: idapoliitika on alati olnud Saksamaa projekt, konkurentsis Pantsusmaa jt lõunapoliitikaga. Meil tuleks ilmselt taluda "Lõuna-Euroopa" kahjurõõmu ja omavahelise solidaarsuse edasist järkjärgulist murenemist. Tsivilisatsioonilise Euroopa idapiiri üritaksid nad seejärel kindlasti veelgi läänepoole tirida (tänagi ei kattu see "vana Euroopa" nägemuses Eesti idapiiriga). Olukorra "manageerimine" jääks tõenäoliselt Saksamaa hooleks - milleks ka uues koalitsioonileppes kaudselt valmistutakse jutuga kolmnurgast Berliin-Varssavi-Moskva. Ukraina jääb selle kujundi sisse muidugi. Probleem on, et lahendustes oleks rohkem Saksamaad kui ELi ja seda rohkem, mida aeg edasi.

Eesti välispoliitika peaks uuesti harjuma ripatsirolliga. Kõiki võrdsustava ELi konteksti hääbudes tuleb otsida otselähedust Berliiniga, veel halvemal juhul mõne vahendaja, nt Poola kaudu. Kokkuvõttes tähendaks see julgeolekukeskkonna vältimatut allakäiku meie regioonis koos Põhjala ennustatava konsolideerumise ja taandumisega Baltikumi idakaldast. Globaalsemalt kannataks tuntavalt ELi autoriteet: naabruspoliitika pankrot, mis Ukraina kaotamisega on vältimatu, teeb EList ametlikult lokaalse tegija, kelle tõsiseltvõetavus maailmas on minimaalne.Kõik ELi puudutav puudutab muidugi suuremate ja väiksemate ringidega taas Eestit kui liikmesriiki.